5 laulu Eestmaast

Posted: oktoober 5, 2017 in Eesti, Muusika, Uncategorized

Vahelduseks mõned rahvuslikud muusikapalad. Inspiratsiooni sain mõnda aega tagasi sellest, kui üks poliithärra valas kibedaid pisaraid eesti kultuuri dekatentsi üle. Mõtlesin, et vaataks sellist “alternatiivsema” kallakuga muusikat – äkki siiski on lootust. Otsingud olid tõepoolest rasked ning leiud olid napid. Kuid õnneks oli lugusid rohkem kui 5. Välja valisin isiklike eelistuste põhjal – mõnel juhul sõnade, mõnel juhul muusika tõttu.

Minu Top 5 “uuema aja Eestiga seotud lugu” on siin.

    1. Def Räädu “Eesti”.
    2. Ingrid Lukas “Sini Must Valge”
    3. Cool D “eestlased”
    4. Sõpruse puiestee “Eestimaa”
    5. Bombillaz “Eestimaa mees”

Kokkuvõttes: jah, liiga palju lugusid Eesti ja eestlaste kohta uuema aja popmuusikas ei leidu. Samas, ega ei pea sundima ka. Hea asi tuleb ikka hingest, südamest või vähemalt sapistki.

Hea lugeja, tegelikult sooviksin pikema nimekirja koostada Eestist, kodumaast ja eestlastest tehtud muusikapaladest. Nii et kui sulle meenub mõni lugu, siis jäta palun kommentaaridesse. Just uuema aja lugusid. Ärkamisaeg on teiste poolt juba kaardistatud.

Lõpetuseks üks boonuslugu:

Advertisements

Eesti Loomakaitse Selts
Loomade Nimel
Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu
Loomade eestkoste organisatsioon Loomus
pöördusid küsimustega kõigi kandidaatide poole. Vastasin ja otsustasin küsimused-vastused avaldada. Kandideerin sel korral Tartu linnas, nii et vastused selle fookusega.

1.Kas teie omavalitsuses on kodutute loomade varjupaik?
Vastus: Jah, on.
2. Kuidas lahendaksite omaniku järelvalve alt väljunud loomade püüdmise ja pidamise?
Vastus: Loomade püüdmine ja pidamine olgu väljaõppe saanud spetsialisti pädevus, et vältida ohtu nii püüdja/pidaja kui looma tervisele ja elule.
3. Kas pooldate lemmikloomade üleriigilist kiibistamis- ja registreerimiskohustust?
Jah, pooldan. Loom jõuab kiiremini tagasi omanikuni ning talletatud info võib aidata määrata paremat ravi. Kindlasti tiheda asustusega piirkondades. Väikesaartel ning väikevaldades – seal võib olla paindlikum.
4. Kuidas kavatsete takistada nn lemmikloomavabrikuid oma territooriumil?
(Vabrikuteks nimetatakse kohti, kus lemmikloomi mõõdutundetult paljundatakse ja kelle pidamisel rikutakse lemmikloomade pidamise määrust).
Oletan, et ei ole lahendust mis säärast kasuahnust ohjeldaks ja ennetaks täielikult. Kiibistamise ja registreerimise kohustus võiks luua monitoorimisvõimekuse, et märgata millise looma puhul järglaste saamine on ebaharilikult suur ja oleks aluseks, et teha nö kontrollkülastus. Trahvimine peab olema mõjus. Mul ei ole kahju, kui selliste rikkumiste puhul rakendatakse kriminaaltulu kontseptsiooni. Ehk siis kui on tõendatud sellise varbikuga teenitud tulu määr, siis on riigil õigus konfiskeerida vastavas ulatuses vara. Ja mul pole kahju korrutada see summa kolmega, et lisaks kasu äravõtmisele laseme kompenseerida ka tekkinud kulu ühiskonnale.
5. Kas teie omavalitsuse eelarves peaks olema rohkem raha loomakaitse jaoks?
Arvestades, et Tartu linn on eraldanud raha loomade varjupaiga uute hoonete projekteerimiseks, äsja avati uus koerte harjutusväljak, hulkuvate loomadega seotud kulude katmine on jooksvalt kasvanud, siis võib hinnata et eraldatav linna poolne toetus on korralik. Kvaliteetse loomade kaitse ning loomade varjupaiga teenuse tagamiseks on teatav eelarverea kasv ilmselt mõistlik.
6. Kas teie omavalitsuse territooriumil on erivajadustega inimeste juht- ja abikoertel ligipääs kõikidesse avalikesse kohtadesse?
Ei usu. Tartu on ajalooliste hoonetega linn ja piisavalt suur linn, et leida kohti mis ei vasta kõigile nõudmistele.
7. Kas lubaksite omavalitsuse territooriumile rajada karusloomafarmi?
Pigem elaksin maailmas, kus puudub vajadus karusloomafarmide järele. Samas, isegi kui tegemist on reliktiga möödunud aegadest, teatud tingimuste täitmisel oleksin valmis karusloomafarmi lubamist kaaluma.
8. Kas lubaksite omavalitsuse territooriumile tsirkuseetendusi või muud meelelahutuslikku etendust, milles kasutatakse loomi?
Ei lubaks. Loomadega tsirkuses trikitamine ei ole moraalne ega aita kaasa kuidagi lastele loomade ja looduse kohta adekvaatse maailmapildi tutvustamisel.

*märkus: vastustes on isiklikud vaated, ma ei ole Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kõneisik antud küsimustes.

Lisaks: kõige huvitavam küsimus minu enda jaoks oli karusloomafarmide teema. Jah, olen nõus et kunstmaterjalid on piisavad ja seetõttu ei peaks selliseid loomafarme üldse olemas. Samas – kui vaadata laiemalt, siis hüpoteetiliselt, kui Euroopas kõik karusloomafarmid sulgeme, siis anname kogu turu ära neile firmadele mis tegutsevad riikides, kus vast ei järgita nii hoolsalt loomade heaolu. Ning seeläbi, et Euroopas keelustame, muudame loomade jaoks olukorra raskemaks kusagil mujal (meelevaldsed näited: Moldova, Venemaa või Mongoolia). Aga kui annaksime Eestis ja Euroopas tegutsemisloa farmidele, kus loomadele loodud tingimused vastavad teatud standardile, siis hoiame turgu enda käes ning kolmandate riikide karusloomafarmid peaksid ka vastama rangetele tingimustele, kui soovivad Euroopasse müüa. Nii päästaks ehk natukenegi loomade olukorda seal, kus ühiskond ei ole veel liitunud mõttega “Ei karusloomafarmidele.”
See (hüpoteetiline) mõte võib olla täiesti rumal mõte. Aga vähemalt ma mõtlesin, mitte ei jooksnud mõtlematult ühe või teise poolega kaasa. See ju võiks olla okei, kas pole?

“Eesti on vaba!”, nõnda hõiskas mu töökaaslane kui Vabariigi aastapäevale pühendatud kiluvõileibasid nosima asusime. Hea, lühike ja lööv kõne. Rohkem polegi vaja. See viis mõtte edasi ning sel aastal sooviksin oma kõne pühendada eelkõige kõnepidajatele ja minu hea, lühike ning lööv sõnum oleks “laske mul olla”.

Laske mul olla eestlane, lihtsalt niisama. Ilma pingeta. Et ma ei peaks tajuma varjatud etteheiteid, et ma pole piisavalt patriootlik. Et ma ei tunneta piisavalt tugevalt välisohte ning siseohte. Et minu panus iibesse on kasin. Et mu emakeel on liialt risustatud võõrväljenditest. Et ma ei ela külas, ei ehita talu. Mul ei ole neid etteheiteid vaja. Need etteheited ei tee mind paremaks eestlaseks. Laske mul olla niisama, tunda end vaba eestlasena. Stressivaba eestlasena.

Laske mul nautida paraadi ja Toomemäel kõlavat koorilaulu. Laske mööda see tahe rääkida sama juttu mida igal aastal. Tähistagem, öelgem paar lihtsat ja kena sõna, kuid pange pidurit kui tahab kuskilt sisemusest tulla see paatoslik loosung, mis justkui oleks nagu kohustuslik juba aastast 1918 (või varemgi). Öelge lihtsalt “Eesti on vaba ja mul on selle üle hea meel.”

Kui ma ei saa olla, siis ma lähen lihtsalt ära. Lähen teise parki, kus pole aktust, orkestrit, kõnepidajaid. Kuulan koera haukumist, tihase vääksumist ning pori lirtsumist või lume krabinat. See on minu jaoks palju ehedam “vaba Eesti” kui need vanad hitid, mida iga aasta korratakse.

Laske mul olla ja olge ka ise.

Täna ajas mind hommikul kell 06 üles unenägu, mis väärib jagamist, kuna ilmselt ei kõneta see ainult mind. See võiks kõnetada neid, kes tahavad teada, kas Kersti Kaljulaid sobib presidendiks või mitte. Või kes üldse sobiks.

Kuna unenäod kipuvad olema midagi muud kui päris maailm, siis ka tänahommikune oli kokteil millestki, mis ei vasta üks ühele päris maailmaga. Aga alustame.

Suure hoone avarasse galeriisse (garderoob võis olla see) oli kogunenud sadakond noort ning Kersti Kaljulaid. Moderaator tutvustas Kerstit nimepidi ning mõtles siis valjult, mida Kersti võiks teha, et publik kohtumisest kasu saaks. Ta jõudis kiirelt otsusele ning pakkus Kerstile, et ta võiks teha simulatsiooni sarnaselt aasstale 2003, kus ta noore gruppidesse lööb ning teemad annab. Ta nõustus sellega. Igasse gruppi jagati 5-6 noort ning iga grupp sai teema. Teemaks oli juhtimine ning sellega seonduv. Meelde jäid teemadena: kes on hea juht, mis saab siis kui inimesed üksteist ei kuula.

Sattusin gruppi, mis pidi teistest eralduma saali seina äärde. Noorte meeste grupp, tõsised näod ees, murelikud, segaduses mida teha. Meile ei öeldud midagi, ootasime lollilt. Kuni tuli jalgrattariietuses vanem härrasmees ning nagu unenägudes ikka, tekkis tühjast kohast midagi võimatut. Kerkis porine jalgrattarada, mida mööda sumasid jalgrattasportlased, osad sadulani poris sees. Siis hakkas härrasmees omaette rääkima, nii et meie pealt kuulsime: “Tõeline liider ei märka, kui inimesed on poris. Tõeline liider ei aita neid, vaid laseb neil endal poris edasi sumada. Tõeline liider vaatab pealt ning teab, et sportlane peab ise porist läbi suutma minna, sest reeglid välistavad appi minemise.”

Selle peale ärkasin ma üles, sest sellest unenäo grupitööst sain mina oma osa kätte. Tegelikult olid need sõnad ju iroonia ning tihti on ju vastupidi. Ning see poris sumamise kujund sobib nii presidendivalimiste konteksti kui paljudel muudel juhtudel. Nii poliitikas, töö juures kui eraelus. Inimesed vajavad kedagi, kes neid porist välja aitab (mitte välja tõstab, vaid välja aitab – siin on vahe).

Ma ei tea Kersti Kaljulaiust suurt midagi. Tõtt öelda, mul polnud eile magama minnes ei sooja ega külma, kas ta saab presidendiks või ei. Pigem olin pisut skeptiline, et millest selline üksmeel ja optimism. Aga nüüd olen kergelt ära tinistatud ja isegi ootan, et Kersti saaks presidendiks ja näitaks, kas ta suudab presidendina teha sarnast tööd nagu selles unenäos: panna inimesed ühise asja nimel  mõtlema ning nägema mõnda aspekti elus teisiti kui seni – selgemalt, inspireerivalt. Tõtt öelda on ju meie üks viga see, et paljude meie tublide seniste liidrite peas paistab olevat üks takistav mõte – me ei saa asju teha teisiti, sest reeglid on sellised; pealegi tõeline liider kingi poriseks ei tee. Isiklikult tunneksin enda tulevikku kindlamalt, kui näeksin tihedamini, et Eesti liidrid julgeksid oma kingi poriseks teha (mitte just otseses mõttes, aga miks mitte ka otseses). Võib-olla on Kersti see, kes seda nüüd tõesti teeb.

Ettevõtlusminister sulges ohates arvuti, sest oli just lugenud artiklit oma kulukatest reisidest. Eriti väsitavad olid kommentaarid, mis leidsid igasuguse reisimise olevat mõttetu raha ja aja raiskamine. Minister mõtles: “tõsi, nende kohtumiste tulemusena ei ole ma saavutanud veel ühtegi miljarditesse ulatuvat investeeringut ning tõtt öelda ma seda reisimist nii väga ei naudi ka. On’s sellest siis tõesti kasu?” Need kõhklused riivasid tema õiglustunnet ning kiirelt küpses otsus talitada rahva ootuste järgi – säästlikult. Ta avas internetifoorumi, kus asjalikud kommenteerijad kirjutasid asjalikke mõtteid e-riigi, säästlikkuse ning õiglase ja targa riigivalitsemise kohta. Seejärel visandas minister plaani, kuidas olla hea minister rahva nägemuses.


Kaks päeva hiljem oli minister vallandanud kõik kasutud ametnikud, sulgenud kontori, seadnud sisse väikse 2 ruutmeetrise toakese Stenbocki maja keldris. Kabinetti sisustab säästlik kontorilaud ning lihtne mitte-ergonoomiline kontoritool (mis olid üle jäänud rahvastikuministri büroost kui see suleti). Tööriistaks jättis säästlik minister oma isikliku arvuti. See oli küll paar aastat vana, kuid see jooksutab päris kenasti dokumendihaldusprogrammi. Ühte seina seadis minister fotomeenutuse Brüsselist, et anda kontorile siiski rahvusvahelise suhtluse hõngu. Teise seina sobis hästi Euroopa Parlamendi kalender, mis lisas kogu üritusele juurde väärikust. Kui sisekujundus tehtud vaatas minister oma valdused üle ning tõdes: “siin säästlikkusest juba puudu ei tule, e-riik seisab arvuti näol laual ning edasi tuleb lihtsalt oma ajusid kasutada (või foorumis käia ning sealt tarkust ammutada)”. Säästurežiim paistis tulevat väga konkreetne, sest eelarve oli juba nagunii lõhki. Kuid kui jala tööl käia, reisida Tallinna piires, vastuvõtte mitte korraldada ning printeripaberit peaministri büroost näpata, siis peaks aasta lõpuks isegi plussi jääma.

Eelarvelised prioriteedid kehtestatud, tuli hakata valdkonda sisus ümber kujundama. Minister kritseldas mõtiskledes paberile küsimuse: “Kuidas minimaalse kuluga saavutada maksimaalne tulu?” Keeruliseks muutis küsimuse asjaolu, et töö eesmärk on Eestit ja meie ettevõtteid välismaal turundada. Kõned välismaale on kallid, reisida ei saa, kedagi vastu võtta ka ei saa. Järelikult jääb üle e-riik globaalseks teha! Koduleht, blogi, facebook ja e-kirjad! Kuid sihtida tuleb õiget sihtrühma, muidu on aeg ja ressursid raisatud.

Ajurünnaku käigus visandas minister palju atraktiivseid sihtrühmi, kuid kriipsutas kiirelt suure osa neist maha. Varakad inglise ja saksa pensionärid internetis ei käi, vene oligarhidega suhtlemine on sanktsioneeritud, naftamoslemeid meil ei sallita. Minister vaatas läbikriipsutatud nimekirja ning trükkis siis Google otsinguaknasse “world’s richest people”. Forbesi miljardäride 2015 edetabelis troonis esimesel kohal Bill Gates. Minister oli rahul, Bill Gates on nägupidi tuttav, see muudab asja lihtsaks – peaaegu nagu oma inimene. Minister avas meiliprogrammi ning alustas kirja:

“Dear Bill …”
—-

Järgmisel hommikul avas Bill meilboxi ning lasi kiirelt pilgu üle: töömeilid, spämmikaustas mõned bisnis-proposalid aafrikas surnud kaugete sugulaste kohta koos ettepanekuga maksta miljon, et hiljem saada tagasi kakskümmend. Samuti kirjad paarilt aafrika ministrilt – Etioopia, Estoonia, Elboonia ning Molvaania. Bill kustutas ka need, sest tema teada Elbooniat ei ole olemas.


 

Head lugejad, olen jälginud seda Liisa Oviiri saagat ning leian, et teema on õigustamatult suureks puhutud. Õige on, et ajakirjandus kontrollib ministrite tööd. Õige on, et minister annab aru. Kuid ei maksa üle pingutada! Kuidas peaks siis minister tegema tööd, kui tema ülesanne on välisriikides majanduskoostööd edendada? Istuma kuskil kabinetis ning saatma spämmkirju nii nagu ma ülalpool kirjeldasin? Lootma, et kõik reisid lähevad 110% täppi ning igast kohtumiste päevast tekib kasumlik koostöösuhe? Kas minister peab olema robot, kes välislähetusel peab kogu aega maksimaalselt kasutama ning ei tohi paar tundi jalutamas käia? Minu meelest ei ole need nõudmised õiglased. Kui sinu meelest on, siis palun küsi endalt, mitu tundi sa ise reaalselt tööd teed ning kui palju aega tööl kulutad internetis surfamisele ning kolleegidega lobisemisele? Kui tegeled müügiga, siis mitu kohtumist kümnest toovad tehingu? Kui oled ajakirjanik, siis kas jõuad alati kõiki fakte kontrollida ning kirjutad alati objektiivselt, ilma meeldib- ei meeldi lõksu sattumata? Kui mitte, siis kas Oviiri kritiseerimine mitte liialt silmakirjalik pole?

Lisaks: mina ei tea kui head tööd on minister teinud. Mul puudub info. Aga kui ma vaatasin seda tabelit, kui palju mingi reis kuhugi maksab, siis tekkis küsimus, millises liigas me mängime kui 50 000 eurot poole aasta jooksul on räige raiskamine ning ülekulu? Ajakirjanik võiks küsida, kui suur summa on mõnel keskmise suurusega eksportival ettevõttel ekspordi hoidmiseks ja kasvatamiseks ette nähtud ning kui palju on õnnestumist ja ebaõnnestumist. See võiks olla kõnekas teave. Arvestades, et ettevõte esindab ainult enda huve, minister aga paljude ettevõtete ning terve riigi huve. Nii et võib ju võtta ka teise vaate ning kritiseerida hoopis seda poolt, et me investeerime ettevõtlusministri tegevusse välissuhtluses liiga vähe!

Veelgi lisaks: ministri töö võib tunduda raiskamisena, sest päeva lõpuks ei tule reaalselt ühtki ülekannet riigi pangakontole selgitusega “makse ministri hea töö eest”. See on nö must töö, puhas kulutamine. Kui me ei oska seda vaadata investeeringuna, siis näemegi seda raiskamisena. Kui me ei võta seda investeeringuna, siis me ei oska seda seostada hiljem tekkiva kasuna. Võib-olla peaks seda keegi tunnustatud inimene selgitama, et järgnev kõlaks usutavalt, aga selleks et tekiks tulu on vaja esmalt teha kulusid. Nii et kui valitsus loodab saada ministri tegevusest 100 miljonit tulu viie aasta jooksul, siis 50 000 eurone investeering poole aasta jooksul on väike kulu (100 000 eurot aastas, pool miljonit viie aasta jooksul, mis on 0,5% sellest õhkuvisatud tulust). Aga ma ei tea, kas ettevõtlusministri kohta luues mingi selline number kuhugi paberiservale kritseldati.

Eraldi teema on kui inimene on ametisse sobimatu. Isikuomaduste, motiveerituse-ambitsioonituse, võimekuse ja muude oluliste tööd mõjutavate näitajate tõttu. Niipalju kui ma aru saan, seda küsimust täna tõstatatud ei ole.

Eesti Päevalehes on Karsten Staehr’i kirjutis, mis algab sõnumiga, et vanemahüvitis enam ei mõju. Lugesin kommentaare ning esimene väide kommentaarides oli kohe väga jõuline: “Inimvaenulike poliitikaga ei saagi rohkemat tahta”. Lisaks süüdistati liberalismi jne. Sõnad on jõulised, isegi liiga üle-ergastatud, aga mõte seal taga ei ole vale.

Vanemahüvitise reaalne mõju on paljuski piirdunud sellega, et nn edasilükatud sünnitused oli võimalik varem ära korraldada. Pered kus lapsi taheti, aga majanduslik seisund muutis ettevaatlikuks, oli lapse saamise otsust vanemahüvitise toel lihtsam teha. Selles osas antud toetusskeem on töötanud, aga tähele tuleks panna, et vanemahüvitis on lihtsalt toetanud soovi last saada. Võtmesõnaks on “soov”. Sestap võiks poliitikakujundajad küsida, kuidas panna pered lapsi “soovima”. Siin ei ole küsimus ju ainult rahas. Kummalisel kombel võibki siin osa süüd olla “inimvaenulikul poliitikal” ja “liberalismil”. Liberaalsus võimendab isikuvabadusi ning kui individuaalsed vabadused on inimese jaoks kõige olulisemad, siis muud väärtused kipuvad seal kõrval ära lahustuma. Mulle tundub, et laste saamine on üks selline liialt ära lahustunud väärtus. Noored inimesed, kes on parimas laste saamise eas, ei tunne väga puudust sellest bioloogilisest tungist ja traditsioonilisest väärtusest. Ja mul on tunne, et sotsiaalne surve ei ole lastesaamise osas väga tugev. Ma ei ütleks, et see on otseselt noorema põlvkonna süü. Pigem on sellel kaugemale ulatuvad juured, mis Eestis ulatuvad isegi sajandi tagusesse aega.

Laste saamise väheväärtustamist iseloomustab minu meelest hästi suhtumise erinevus (või isegi selle suhtumise puudumine, meil) sellega, mida kuulsin Svjata Vatra esimesel juubelikontserdil Tartus, kui solist Ruslan Trošinski rääkis, miks ukrainlaste jaoks on tähtis, et peres oleks vähemalt kolm last – üks isale, teine pojale, kolmas vaimule. Väga lihtne väärtusskeem, mis annab võimaluse (positiivse?) surve tekitamiseks. Meil aga arvutatakse vastupidi – lapse ülalpidamine maksab nii palju, mis oleks veel okei, aga riik lisab juurde 20% käibemaksu, mis on liiast. Hea küll, viimane näide on ülepingutatud, aga mulle tundub, et nii mõeldakse. Eelneva mõte on see, et Eesti ühiskonnas ei ole sellised väärtused aktiivsed, mis mõjutaks rohkem lapsi saama. (Selles valguses on traditsiooniliste pereväärtuste otsimine ja rõhutamine kiiduväärt, kuigi mulle tundub isiklikult, et suuresti kobavad traditsioone rõhutavad liikumised pimeduses, sest nad tegelevad kõrvalteemadega, mitte rohkemate laste saamise temaatikaga. Meelega provotseerin, aga lükake mu väide siis ümber.)

Niisiis võib väita küll, et liberaalsed väärtused omavad teatavat negatiivset mõju. Ja järeldusena võib tuua, et tasakaalustamiseks on vaja traditsioonilist suhtumist värskendada. Usun, et need väärtused ei pea ilmtingimata olema konfliktis või vastuolus, vaid saavad üksteist täiendada nii nagu folkmuusika on jõudnud pop-kultuuri.

Nüüd peatuks korra ka sellel “inimvaenulikul poliitikal”. Küllap on sellel mõistel iga inimese jaoks oma tähendus ning jõud. Kuid praegu (laste saamise kontekstis) annan sellele väga lihtsa tähenduse – milline on ühiskond, milles pered elavad. Minu meelest on meil paljud asjad hästi. On korralikud lasteaiad ja koolid, on võimalik saada riigilt rahalist tuge (summad võivad olla väikesed, aga need on siiski olemas), liikluskeskkond ja üleüldine turvalisuse tase on tõusnud, keskmine sissetulekute tase on  samuti kasvanud. Nii et üldises plaanis on ju asjad täitsa hästi. Siiski paistab olevat midagi puudu, sest sündide arv ju ei kasva. Julgen oletada, et kõige lihtsam põhjus on ikkagi majanduslik – kui töö eest saadav tasu on selline, et kolme nädalaga on see otsas ning oma kodu soetamine on lihtsalt ohkama võttev salajane unistus, siis ei julgegi lapsi saada. Võib-olla seda peetaksegi silmas, kui räägitakse inimvaenulikust poliitikast. Eks siin tõesti on küsimus, kuidas võimaldada inimestele paremat sissetulekut. Selle üle on debateeritud rohkesti ning kõrgema palga teema jätan täna teistele vaielda. Kuid sündide arvu kasvatamise seisukohalt saaks ühiskond (riik) siiski mõelda, mida on võimalik täiendavalt teha. Olen nõus, et riik ei saa seadustega kehtestada kõigile inimestele rikkalikku palka. See pole lihtsalt reaalne. Kuid võib ju olla, et riik saab teha midagi muud? Näiteks võimaldada noortele lastega peredele normaalset elamispinda, õigusega see hiljem välja osta. See mõte paljudele ettevõtjatele muidugi ei meeldi, sest üüri- ja kinnisvaraturg solgitakse ära. Aga kui selline “sotsialism” annab peredele julguse lapsi saada, siis mina vaataks seda solki biokütusena, mis iibe kasvu kütab.

Kokkuvõttes – leiaks üles need kohad, mis “soovi” ja “julgust” kasvatavad, ehk siis muutuks midagi lõpuks.

Ajujaht 2014. Esmamulje Top 5.

Posted: november 4, 2013 in Varia

Ettevõtlus ja ettevõtlikkus peavadki olema au sees ning loomine ja loovus samavõrd või rohkemgi. Seetõttu on Ajujahi initsiatiiv väga mõistlik. Asi on korraldatud nii, et see on ka lahe ehk meelelahutuslik ning samas õpetlik ja inspireeriv. Isegi “poole teraga” ideed on head, sest innustavad koduseid leiutajaid endale ütlema: “mul on parem mõte ja ma teen selle ära!”.

Vaatasin üle need ideed, mis jõudsid sel aastal neljakümne hulka. LINK. Päris huvitav on lugeda, kuhu suunas inimeste mõte on kulgenud. On väga spetsiifilisi asju, mis on väga kitsa valdkonna jaoks. On sotsiaalse sisuga ettevõtmisi. Loomulikult ei puudu moodne tilu-lilu ehk siis mobiiliaplikatsioonide maailm. Suurem osa ideedest jätavad mind külmaks, kuid osad tunduvad täitsa põnevad. Esmamulje TOP 5 on järgnev:

1. Virtuaalne päikeseenergiaühistu

Hetkel puudub mul ülevaade, millega täpsemalt tegu, kuid päikeseenergiaühistu kõlab nagu a. kogukond; b. kokkuhoid; c. keskkonnasõbralik. Mul tekib kujutlus, et tegemist on eraisikute raha koondumisega päikeseenergia toomise projekti tarbeks ning nende inimeste vahel jaotatakse kas energiat (odavam energia liikmetele?) või tulu. Need mõlemad on väärtuslikud võidud. Pluss lisaks – energiahiidudele selline tore konkurents, mis tundub mulle, et on vajalik.

2. MyWheel

Kui õigesti aru saan, siis hakatakse pakkuma mobiilirakendust, mis muudab kättesaadavaks isiksusetestid, mis toetavad inimese enesearengut. Jaa, eesmärk on õilis ning ennast tundev inimene on iseendale parem kaaslane, aga ka tööturul tõhusam tegutseja. Nii et ideed saan kiita. Kuid kogu selle idee nõrgim külg on asjaolu, et tõhus eneseareng on rohkem kui test ja selle tulemused. Paljud inimesed ei saa testide tulemustest eriti mingit kasu, kuna nad ei oska tulemusi tõlgendada ja/või ei tee nende tulemustega midagi edasi. Seega test kui lihtsalt test on ajaviide, mis on ka OK, kuid head eesmärki ei maksa raisku lasta ning kontseptsioon vajab edasiarendust. Näiteks olgu veelgi rohkem sotsiaalne ettevõte ning sidugu oma rakendus nõustamisteenuste pakkujatega. Pakkudes testi järel lähimat nõustamiskeskuse telefoninumbrit koos pooletunnise tasuta kõneajaga mobiilioperaatori poolt vms. Samas läheb see süsteem juba siis keerukaks ja kohmakaks, nii et üle ei maksa ka pingutada.

PS. Ajujahi ideede seas on lisaks pisut sarnane idee. “Ava ja avasta” lauamängude sari, mis on aidata märgata enda ja kaaslaste erinevaid külgi. Ka selle eesmärk mulle iseenesest meeldib, kuid peab silmas pidama, et mingist hetkest alates ei ole psühholoogia enam mäng vaid tõsine asi. Tuleb vahet teha, millal on tegemist meelelahutusega ning millal teraapiaga. Mingil hetkel vajavad ka mängud kogenud mängujuhti, et hoida olukord kontrolli all ning suunata eksinud seiklejad õigele rajale.

3. GoWorkaBit

Platvorm, mis aitab leida ajutist tööjõudu üksikute tööülesannete täitmiseks. Ideena jälle väga lahe, sest annab inimestele võimaluse oma oskusi ja talenti rakendada. Näiteks oma põhitööga mitteseotud tugevaid oskusi kasutada ja seeläbi areneda, saada häid kogemusi ning juurde enesekindlust. Selline platvorm annab võimaluse ka uute kontaktide tekkeks, mis tulevikus kasulikud. Mõni võib oma “aBit-töös” olla nii tubli, et leiab endale selle kaudu meelepärase töö terveks eluks.
Asjal on loomulikilt oma “aga’d”. Kus liigub raha ja on tegemist töösuhetega, seal on ka petmist ja pettumust. Tuleks läbi mõelda, kuidas on tagatud töötajate ja tööandjate kaitse. Ma ei mõtle siinkohal tavapärast tööõigust, vaid midagi rohkemat. GoWorkaBit soovib kindlasti oma kaubamärgi renomeed hoida tugevana ning igasugu petturid nii tööandjate kui töövõtjate poolelt ei tule üritusele kasuks. Seega on selle idee puhul olulisteks küsimusteks – kuidas tagada tööde kvaliteet ning töösuhete usaldusväärsus?

4. Photofing

Tutvustus ütleb: “Photofing on visuaalne lahendus, kuidas presenteerida online’s müüdavaid objekte paremini kui praegu võimalik ja seda äärmiselt lihtsalt ning väikeste kuludega.” Ma ei tea kui hea idee see on, kuid see tutvustav lause on suudetud kokku panna nii, et ma olen juba valmis seda teenust ostma. Idee autor tundub probleemi ja valdkonda tundvat ning tal tundub olevat pakkuda just see lahendus, mis töötab. See idee kas ongi väga tugev või esitletud väga tõhusa müügiinimese poolt. Mõlemal juhul on tugev algus juba tehtud.

5. Koormarihma kerija

Tundub üks praktilisemaid ideid. Seade, mis aitab kiiremini kokku kerida koorma kinnituseks vaja minevaid rihmasid. Mulle tundub, et sellel tootel võib olla potentsiaali. Kui ajavõit on veenvalt tõestatud, turvalisus on tõendatud ning toote hind on mõistlik, siis võib sellele olla turgu mitmetes valdkondades. Veondus, laondus, meditsiin, kaitsevägi, teatrid ja kontserdikorraldajad? Võimalik, et selle idee puhul ei ole põhiliseks väärtuseks lõpptoode, vaid selle tööpõhimõte ning kui see on unikaalne, siis on see midagi väärt.

(6.) Tark helkur – Engrib

Kuigi plaan oli jääda viie idee juurde, siis Tark helkur on ka päris põnev. Esiviisikust jääb välja lihtsal põhjusel, et lihtsaid asju ei ole  mõtet keeruliseks ajada. Kui funktsioone on liiga palju, siis läheb toode kalliks ning seda ei hakka ka Politseiamet ostma helkurikampaania läbiviimiseks. Võiks välja mõelda, mis on põhiline vajadus ja siis sellele keskenduda. Minu meelest on liiklusohutuse seisukohalt küsimus pigem autojuhtides, mitte helkuriga jalakäijates. Nii et võiks ju mõelda hoopis niipidi, et mis seob hekulrit ja autot. Kui Tark helkur annaks asulavälisel teel Targale autole signaali, et 300 meetri pärast on paremal pool teel jalakäija, siis see oleks palju targem lahendus, kui juba pihtasaanud inimese hädaabikutsung Päästekeskusele, mis asub 200 kilomeetri kaugemal. Niisiis Tark helkur vajab tarka ideed.

Viljandi valimistulemused Eesti avalikkust eriti ei huvitanud, kuid siiski on tegemist pikemat analüüsi vääriva teemaga. On ju olukord, kus kolm liidrit on volikogus võrdselt 8 saadikuga, väga pinev ja põnev. Kes kellega koalitsiooni loob, sellest kuuleme tõenäoliselt homme-ülehomme. Kuid Viljandi valimistulemus on huvipakkuv eraldi teemana selle kirgliku “soolise võrdõiguslikkuse” seisukohalt. Kui vaadata esialgseid valimistulemusi, siis valijad on selgelt eelistanud mehi. Naisi valiti volikokku vaid kolm ning nemadki kuuluvad kõik Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindajate hulka. Väike pealiskaudne analüüs iga erakonna kohta:

Reformierakond

Eelmiste valimiste selge võitja suutis panna välja kõige pikema nimekirja. Valimiskampaania ei jäänud eriliselt millegi säravaga silma. Enim jääb meelde kerge kaootilisus, kus riigikogu liikmed tegid teistest kandidaatidest eraldi trükised, mis jättis mulje, et koostöö on kuidagi takerdunud. Kokkuvõttes kogu kampaania tundus motivatsioonitu (mõned eristumised muidugi olid). Valimistulemus nende jaoks selge pettumus. Eraldi suur üllatus on, et Reformierakonna naispool jäi tulemustes üpris nõrgaks. Kõige parema tulemuse tegi sõudmistreener Ruth Vaar 45 häälega olles sellega oma nimekirjas alles viieteistkümnes! See tähendab, et tõenäoliselt on oravate fraktsioon sel korral ekstra maskuliinne. Millest on kahju, sest eelmises volikogu koosseisus oli lõpuks Reformierakonna laua taga koguni 4 tublit naist.

IRL

Kõige silmapaistvam kampaania, kõige silmapaistvam tulemus. Nimekiri üllatas mitmete tublide uute tulijatega, kelle liitumine kahtlemata Viljandi IRL nimekirja aktsiaid kõvasti tõstis. Viljandi valimisvõidule aitasid kindlasti kaasa Kivibergi ja Krossi tegemised, mis valijatele paistsid meeldivat. Folgifestival on meeltmööda positiivses võtmes, korruptsiooniga võitlemine samuti väga positiivne teema. Kuid kui rääkida soolise võrdsuse seisukohalt, siis eelkõige on ka IRL rohkem meeste maailm. Postkasti laekunud valimisreklaam oli valdavalt üdini mehelik. Muigama pani üks valimisflaier, kus Jakobsoni kuju ümber on IRL-i meessaadikud ning sekka üks naine. Mõtlesin tol hetkel eraldi IRL-i üksikule naiskandidaadile edu soovida, kuid õnneks jäi see tegemata. Miks õnneks? Sest IRL üllatas sarnase flaieriga, kus Jakobsoni kuju ümber on IRL-i naissaadikud. See jättis hea mulje ning on annaksin selle eest tugeva plusspunkti IRL-ile soolise võrdsuse teemas. Võib muidugi vaielda, kas pidanuks mehi-naisi koos võrdselt eksponeerima, kuid selline lahendus isiklikult mulle meeldis isegi rohkem. Valimistulemustes on soolise võrdsuse seisukohalt IRL Reformierakonnale kenasti ära teinud. Kuigi valituteks on osutunud ainult mehed, siis esimene ja teine asendusliige on naised (Janika Kivistik ja Ülle Luisk). Nii et nemad on tõenäoliselt volikogu liikmed. Siiski peab tunnistama, et nende järel on nimekirjas kuus meest enne järgmist naist. Seega on ka IRL-i puhul tegemist valimistulemusega, kus valija on selgelt eelistanud mehi.

Keskerakond

Nõrgim tulemus, aga sooliselt võrdseim? Jättes kõik muu vahele ning tulles kohe soolise võrdsuse juurde, siis Keskerakonna esikümnes on naised-mehed võrdselt esindatud. Võiks ju öelda, et väga ilus pilt. Kuid kui vaadata detailsemalt, siis näeme, et esimesed neli on mehed ning esimesed neli on saanud 71% Keskerakonna toetajate häältest. Mul ei jää muud üle kui tunnistada, et esikümme on esmapilgul kena, kuid ka Keskerakonna valija eelistab selgelt meessaadikuid.

Sotsiaaldemokraatlik Erakond

Nagu postituse alguses mainitud, siis otse valituks osutunud saadikutest kõik naised on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kandidaadid. Seega võiks öelda, et soolise võrdsuse seisukohalt väga tubli! Meenutades valimiskampaaniat, siis SDE naiskandidaadid olid kenasti pildil ning küllap see mõjutas ka valimistulemust. Kuid siiski on ka sotside pärgamine pisut ennatlik. Vaadates valimistulemusi täpsemalt, siis näeme, et alles kümnes asendusliige on naissoost ning enne teda on väga tihe meestevaheline konkurents. Seega on ka sotside valijad pigem seda meelt, et mehed võiksid volikogusse paremini sobida. Võrreldes teiste erakondadega siiski “sooliselt võrdseim” tulemus.

Noored

Eraldi peatuksin noortel kandidaatidel. Näib, et ka noorte valijate puhul on soolised stereotüübid juba kenasti juurdunud ning “mees käib ikka naise ees”. Kuigi volikogusse valitud Juhan-Mart Salumäe ja Kris Süld tulemused on muljetavaldavalt head, siis noorte naiste tulemused on võrreldes nendega kahjuks väiksemad. Siiski peab noori naisi tunnustama, sest Viljandi kontekstis oli nende valimistulemus korralik ning kõike eelnevalt kirjutatut arvestades on noortel naistel võrreldes meestega keerulisem toetajaid leida.

Kokkuvõte

Kuigi sooline võrdõiguslikkus ei ole Eestis populaarne teema ning seda kiputakse naeruvääristama, siis Viljandi valimistulemused kipuvad tõestama, et siiski on olemas selline nähtus nagu “sooline stereotüüp” ning sellest lähtuv käitumine. Kuigi kandideerijate seas oli palju naisi ning oma igapäevategemistes väga edukaid naisi, siis valijate selge eelistus oli meeskandidaat. Mul isiklikult on sellest kahju, et volikogusse niivõrd vähe naisi pääses, sest eelmise nelja aasta volikogu kogemuse kohaselt on naiste osalus volikogus väga oluline. Edaspidiseks on see erakondadele mõtlemise koht, kuidas teha kampaaniat nõnda, et rohkem naisi volikokku pääseks. Edu neile, kes volikogusse pääsevad ning ka neile, kes komisjonide töös kaasa löövad. Võibolla siis esimene samm naiste suurema osaluse suunas oleks seada eesmärgiks, et iga erakond kaasaks igasse komisjoni vähemalt ühe nende nimekirjas kandideerinud naise.

Elustiili weebinurk Naine24 suudab pakkuda intrigeerivaid pealkirju, kuid keskmiselt on artikli sisu mõeldud ilmselt kellelegi teisele kui mulle. Täna jäi Postimehe lehelt silma pealkiri ‘Tegevus, mida võiks sel sügisel kindlasti proovida’. Ideed, mida sügisel teha on selles artiklis küll OK, kuid selliselt pealkirjalt oodanuks midagi põnevamat. Kuid “kus viga näed laita seal tule ja aita”, nii et panen ka oma 7 keskpärast soovitust sügisperioodiks:

1. Osta uus tekk – kuna sügisel on ööd jahedamad ning algab periood, mil voodis on võrreldes suvega palju mõnusam olla, siis hellita end uue pehme tekiga.

2. Kanna värve – ei maksa kohe hakata tumedaid toone kandma ning sellega halli masendusse vajuda. Kanna värvi ja hoia värvi! See hoiab hinge erksana.

3. Keeda suppe – unusta võõramaised salatid ja muu ’disco italiano’ köök ning õpi uuesti selgeks kodused supid, mis mõjuvad tervisele ning meeleolule hästi. Jahedamal ajal on kuum supp hea soojendaja ning on ka väga toitev.

4. Tähista Hingedepäeva – ära mine kaasa kõigega, mida sulle pähe üritatakse määrida, vaid austa vahelduseks iseennast, oma perekonda ja rahvatraditsioone. Jäta Halloween vahele ning valmistu sel aastal tõsiselt hingedepäevaks (millal teie peres seda viimati tehti? Aastal 1994?) – uuri oma vanematelt nende esivanemate kohta ning vaadake koos perega vanu fotosid (vanad on need, mis on mustvalged), katke ööseks laud ja põletage küünlaid. Alkohol jätke vahele ning mobiiltelefon, televiisor ja arvuti lülitage terveks õhtuks välja.

5. Matka looduses – pane end proovile, kuidas on jaheda ilmaga rännata. Igaks juhuks vali lühem distants ning ööbimiseks koht, kus on saun. Kindlasti ära unusta kindaid, sooje sokke, häid sõpru ning kogenud matkajate soovitusi. Mobiiltelefon võtke kaasa (laetud akuga).

6. Saada postkaarte – üllata oma vanu tuttavaid ning kaugeid sugulasi päris postkaardiga. Kindlasti pole nad ammu seda saanud, nii et vaata mis juhtuma hakkab.

7. Mine päriselt  valima – unusta digitaalne valimine ning mine õigel päeval valimisjaoskonda valima. See annab parema enesetunde, kui arvuti taga sipsimine. Digiallkiri on küll lihtne ja mugav lahendus, aga saab ka kiiresti läbi ning liiga lihtsad lahendused pisendavad elamise ja asjade olulisust ja tähendust. Niisiis – võta valimisi mõnuga ja pühenda sellele tund.

Randjärv ja Randpere, milline osav võte. Rand ja päikeseloojang, suvi ja päike – kes neid suudaks lahuta? Tundub, et valimistele minnakse taaskord romantika, südamehääle ja armastuse lippude all. Kuid mitte ainult. Sõna “rand” annab palju võimalusi ning rannarahvale läheb rannamotiivile mängimine kahtlemata väga korda.

Kindlasti on hea mängida loosungitele “Randjärv teeb rannad korda” või “Randpere randadepoliitikal on jumet”. Või suisa “Reformierakond puhastab Tallinna linnavalitsuse ja avalikud rannad”. Jah, korralikud rannad on tallinlastele olulised. Stromka puhtus on publikule vaat et sama suur väärtus kui aukudeta Pärnu maantee. Väga hästi kõlaks “Randjärv teeb Piritale lasteranna”. Mina kampaaniameistrina ei jätaks seda võimalust kasutamata. Pealegi annaks see soodsa võimaluse suvel randades kampaaniat teha ning jagada inimestele Reformierakonna ideid ja tasuta “oravajäätist”. Kusjuures, ma usungi, et Tallinnale on vaja korralikku rannapoliitikat (kui seda veel ei ole).

Samuti annab “ranna temaatika” ajalehepealkirjadeks mänguruumi! “Linnavalitsuses hakkab puhuma rannatuul”, “Randpere randub Savisaare troonil” jne. Koloriitsus müüb!

Pluss esteetika ja kunstipärasus valimiskampaania materjalides. Mõelge neid kenasid pilte, kus Laine või Valdo on purjekal taustaks Tallinna siluett ja Pirita rand. (Ilma irooniata. Stuudiofotod või pildid linnavalitsuse ees on nii igavalt tavapärased.)

Mida on Partsil, Anveltil ja Savisaarel vastu panna? Midagi sama romantilist küll mitte. Naistepäev oli ka juba ära …

Kuid omavahel öeldes – kuigi ranna teema pole üldse paha ja on suisa intrigeeriv ja midagi uut, siis minu meelest on siiski Andres Anvelt Tallinnale kõige parem linnapea. Tema oskab juhtida nõnda, et muutused ei jää tulemata. Pealegi on oktoobris võimalik öelda, et “Rannahooaeg on läbi” või “Sel aastal ei tulnudki head rannailma”.