1. Tüdimus praegustest valitsejatest

Mis liigub, see kulub. Inimesed on tüdinud samade nägude samadest fraasidest. Kõik on ette aimatav ja igav. Suuri muutuseid ei ole ka toimunud poliitilises elus ning vahel tundub, et “ühe naisega valitsus” ei teegi midagi. Sotsiaaldemokraadid pole seni saanud eriti palju võimalusi riigijuhtimises osaleda. Nendel kordadel, mil on olnud võimalus, on alati midagi olulist ära tehtud. (Näiteks viimases kolmikliidus tegi Jüri Pihl liiklusturvalisuse tagamisel nii head tööd, et siiani on koalitsioonierakondadel ja paremparteisid eelistavatel ajakirjanikel ebamugav välja öelda, et Pihli tööl oli tulemus.) Aastal 2012 on sotsid valija jaoks kõige huvipakkuvam “poliitkaup”, sest oma võrdlemisi noorte liidritega mõjutakse värskena.

2. “Seemned” ja demokraatia

Reformierakond ees, IRL järel, on oma liidrite suu läbi andnud mõista, et neid tegelikult rahva arvamus ei koti ning koalitsioon ja tema arvamus on vääramatu ja õige. Eesti kodanik on reeglina demokraat ning koalitsiooni liidrite demokraatiat ületav suhtlemisstiil meile ei sobi.

Sotsiaaldemokraatlikus ilmavaates on demokraatia reegel, mitte erand. Dialoog ja suhtlemine huvigruppide ja valijatega on elementaarne, mitte viitsimise küsimus. Seega on sotsiaaldemokraadid hetkel demokraadist valija jaoks kõige usaldusväärsem valik. Siin tuleb paremerakondadel eelkõige ise endale otsa vaadata ja käitumist muuta.

3. Sven Mikser

SDE esimehena on Sven Mikser end õigustanud. Tema kuvand on väga hea ja tema poliitilised eesmärgid ühtivad paljude valijate omadega. Edgar Savisaare, Andrus Ansipi ja Urmas Reinsalu ees on ta kindlasti palju kõvem mees poliitilises väitluses. Ansip võib olla parem administraator, Reinsalu võib olla parem propagandist, ning Savisaar võib olla suurem kombinaator, kuid samavõrd nagu need omadused on nende meeste eelised, on need ka nende meeste kirstunaelaks. Mikseril sellist kirstunaela ei ole. Mikser sobib paljudele, ning tal on üks oluline omadus veel – neid, kellele ta üldse ei meeldi, tundub olevat väga vähe.

4. Ajaloo jahtumine

Nõukogude Liit suutis rikkuda väga pikaks ajaks väljendi “sotsiaal” imago. Sotsiaaldemokraatia kui selline sai külge väga tugeva häbimärgi. Põhjendamatult kusjuures. Selle müüdiga on Eestis suudetud aga väga kõvasti mängida ning alles nüüd 20 aastat peale iseseisvumist on emotsioonid jahtunud ning inimesed on maailmas näinud, et sotsialismil-sotsiaaldemokraatial ei ole suurt häda midagi. Kreekaga on küll hea uusi müüte luua ja vihkamisseemet külvata, kuid reformierakonna propagandistide rõõmuks ei ole seeme leidnud viljakat pinnast. Miks? Vastuse saamiseks loe ülejärgmist punkti.

5. Lõimunud Eesti

Eelmise punktiga seoses saame kindlasti rääkida ühe poliittehnoloogia “parim enne” möödumisest.  Nimelt mängimine nn eesti ja vene kogukondade vastandamisele. Kui veel kümmekond aastat tagasi ning korraks ka seoses “Pronksööga” mõjus sellega seonduv retoorika ratsionaalselt ning usutavalt, siis aastal 2012 mõjuvad sellised loosungid eluvõõraste ja imelikena. Sotsid on sellesse teemasse alati suhtunud vastutustundlikult ja inimlikult. See on toonud toetust nii eesti kui vene kogukondades nende hulgas, kes mõistavad, et rahvuste vaheline kaklemine ning takerdumine II Maailmasõjaga seonduvatesse müütidesse on ummiktee. Reformierakond tegi seoses “rahvuste kaardile” mängimisega ühe väga eduka lühiajalise otsuse, mis neile praegu kätte maksab. Teoorias võiks väga paljud vene kultuuritaustaga vene noored toetada liberaalset maailmavaadet, kuid nad ei tee seda seni kuni Reformierakonna eesotsas on Andrus Ansip.

6. Reaalne elu

Reformierakond on valitsenud Eestis üle kümne aasta. Pikk aeg, et saavutada oma poliitilisi eesmärke. Valijal on väga selgelt meeles jutt Viie Rikkaima Riigi hulka jõudmisest. Suur osa eestimaalastest leppis majanduskriisi aegsete kärbetega era- ja avalikus sektoris. Kuid valijad on väsinud ning enamus neist ei näe kuidagi, et Reformierakonna juhtimisel nende elu paremaks läheks. Reaalne elu töötab Reformierakonna sõnumitele vastu. Asi ei ole “proletariaadi laiskuses” nagu liberaalide juhtkõnelejatele meeldib mõelda ja kõneleda. Asi on palju hirmsam. Keskmise töötegija, kes teeb päevas 8-10 tundi ausat tööd, reaalpalk pigem kahaneb kui kasvab. Seda eriti väljaspool Tallinnat ja Harjumaad. Tavalise ausa töötaja jaoks on arusaamatu, kuidas saab olla, et tema pingutab ikka kõvasti, aga tema tasu selle eest on üha väikesem. See on talle arusaamatu ning tema jaoks on üha rohkem arusaadavam see jutt, mida räägivad sotsiaaldemokraadid.

Need kõik kuus punkti on olulise mõjuga. Paremerakonnad on ise teinud vigu, mis neile kätte maksavad. Kuid vigu saab parandada ning vaenlase rattakumme saab tühjaks lasta. Kuid üks probleem on paremerakondade jaoks ületamatu, mis tagab edu ühele suurele opositsioonierakonnale. See on just see muutunud keskkond, kus tavaline inimene peab üha rohkem pingutama, et üldse kuidagi ära elada. Selle vastu paremerakondadel rohtu ei ole. Jutt sellest, et kui ettevõtlusel läheb hästi, siis läheb töötajal hästi, on küll õige, kuid ainult osaliselt. Julgen oma kõrvade peale kihla vedada, et kui saaksime Reformierakonna ideaalriigi kokku klopsida, siis ei oleks sellest küllalt ning probleemid töötajate ja tööandjate jaoks pigem süveneksid kui leeveneksid. Ühiskond on keerulisem organism, kui finantsisti graafikud suudavad näidata.

Võtame näiteks IRL’i esimehe Urmas Reinsalu teksti, mille IRL täna avalikustas:

Eesti Balzacid aiaauku kirjeldamas

Loen ja imestan, et kui opositsioon räägib aiaaugust, siis millest räägib hr Reinsalu? Aiast? Või sellest graffitist, mis on pooltühja markeriga plangule kraabitud? Igaljuhul ta ei räägi sellest, mis aiaaugust paistab ehk siis sellest, mis on aias sees. Opositsioon vähemalt näeb midagi läbi aiaaugu. Hr Reinsalu ja IRL aga imetlevad vist ainult planku ja mõtlevad, et ilusad sirged lauad on. Mis kasu on meil plangu imetlemisest (loe: riigieelarve tasakaal), kui suur osa ühiskonnast ei näe väljapääsu, kuidas hakkama saada. IRL on ise augu ümber vingerdanud ning mitme lahenduse puhul tegelenud asendustegevusega. Maamaksuvabastus ei teinud eestimaalaste toimetulekut kergemaks, vaid kodukulud on langemise asemel kasvanud. Sama teema on tasuta kõrgharidusega. Kui juba praegu valivad tuhanded noored nn pehmeid erialasid ja piirduvad selle mini-kõrghariduse ehk 3- aastase bakalaureusega, sest nende perel pole majanduslikult võimalik kvaliteetsemat ja “innovaatilisemat” haridust omandada, siis IRL-i tasuta kõrghariduse skeem võib kaasa tuua selle trendi süvenemise. Ühesõnaga ilusa skeemi alused on valed ning samamoodi nagu kodukulude alandamise asemel on rahval hoopis keerukam, on ka IRL-i tasuta kõrghariduse skeemi sisse kodeeritud sotsiaalse ebavõrdsuse kasvamise seeme.

Aga see selleks. Oluline on lugeda ridade vahelt ning Reinsalu retoorikast loen välja, et temal ja praegusel IRL’il ei ole Eestile midagi uut ja olulist pakkuda. Kahju küll, aga nii see on.

Veel ridade vahelt lugemisest: IRL’i kommunikatsioonikanalid on vist eesmärgipäraselt seatud selliselt, et arutelu ei saaks tekkida. Järelikult neid huvitab ainult ütlemine, mitte kuulamine. Kommentaare ei saa postitada. Twitteris nad mu teada reeglina ei võta vaevaks vastata ka. Muide, sellised “kõlarid” töötavad eesmärgipäraselt. Mingil hetkel keegi ei vaevugi enam proovima ning kõlari-tagusel tekib kujutlus, et kõik on korras. Tegelikult aga keegi enam ei kuulagi. Surnud raadio.

Niisiis on päris palju seda, mis minu jaoks kõneleb keeles, et IRL on mandunud ja mandub veelgi. Seega võib juhtuda, et järgmistel Riigikogu valimistel nad enam üle kümne koha parlamendis ei saa. Keskerakonnast ma ilmselt ei pea rääkima. (Kes soovib arutleda võib iseendalt küsida, mitut keskerakondlast sa tänase seisuga peast tead.)

Ja veel üks PS: siinkohal on tarvilik mainida, et ülal avaldatud seisukohad ja arvamised on mu isiklikud arusaamad. Kes SDE seisukohti tahab teada, see peab SDE’lt küsima.

Andres Arrak on viimastel nädalatel kirjutanud noortest ja ta on oma arvamusavaldustes sirgjooneline ja kirglik. Eriti viimases, milles ta tituleerib humanitaari elujõuetuks. Tema teksti tagamõte on õige, kuid toodud väidetes leidub selliseid, millega ei taha nõustuda. Oletan, et mõte on sel korral olnud kiirem kui kirjasulg ning emotsioon on olnud tugev ka „saada“ nuppu vajutades. Kuid nüüd asjast.

Esiteks, humanitaar ei tähenda, et inimesel puudub analüüsi või üldistamisvõime. Humanitaar ei tähenda seda, et inimesel puudub arusaam ajast, ruumist, geograafiast ning nende vahel olevatest seostest. Humanitaar võib seda väga hästi teada, vahel paremini kui matemaatik. See, et inimene on olnud laisk, lodev, vastutustundetu ja igav, ei tähenda et ta on humanitaar. See tähendab, et ta on laisk, lodev, vastutustundetu ja igav.

Teiseks, humanitaariat õppinud ei ole tööturul sugugi vähem edukamad kui teisi distsipliine uurinud. Vähemalt kui pidada silmas tööhõive määra. Mis puudutab moodsat teadusel põhinevat äri, siis loomulikult on olulised erisused olemas. Ajaloolane ei suudagi olemasoleva kogemuse pinnalt ravimitööstuses edukalt rakenduda. Kuid küsimus ei ole humanitaaria populaarsuses, vaid selles, miks loodusained ei suuda õpilasi piisavalt sütitada, et loodusainetes edasi minna.

Kolmandaks, kas nimetada kõike, mis jääb väljapoole reaalteadusi humanitaariks? Kas ärijuhtimine on humanitaar? Kas hotellindus on humanitaar? Jne. Olgu kuis on, kuid isegi kui nimetada kõike humanitaariaks, siis oma sisult on humanitaariaks tituleeritud erialade sisus ja õppemetoodikas nii olulised erisused, et oleks mõistlik ja austav teha vahet.

Kogu maitse artiklist on selline, et kõiges on süüdi humanitaar. Kui nüüd see analüüsivõimetu inimene loeb Arraku artiklit, siis hakkabki mõtlema, et kirjandus ja kultuur on kurja juur. No ei ole ju! Seepärast soovitus: ettevaatust sõnadega – nende kirjutamisel ja ka nende lugemisel.

Kuid tulles olulisema juurde. Arrak toob oma arvamusloos välja mitmeid probleeme:

-          Noorte ettevõtlus ja rahandusalane teadlikkus on enamasti olematu

-          Haridussüsteem ei soosi ühe oma eesmärgi saavutamist – loovuse arendamist

-          Lapsepõlve pikendamine

-          Töökasvatuse puudumine

-          Kõrghariduse esimene aste ei anna just väga kasulikke oskusi

Need probleemid ei tule humanitaariast. Tee humanitaariani saab millestki alguse. Julgen väita, et esimene ja kõige olulisem põhjus on see, et reaalaineid põhikoolis atraktiivselt õpetada ei suudeta. Meenutades enda kooliaega, siis füüsika ja keemiakatseteks ei olnud laboris praktiliselt kunagi materjali. Mingeid mineraale näpuga hõõruda ei olnud väga huvitav. Matemaatikat osati anda küll, kuid mitte kõigile. Ilmselt on ainult matemaatikaga keeruline kaugele purjetada. Teadmisi on vaja laiemaid ja mitmekülgsemaid.

Teine ja mitte vähem olulisem põhjus on keskkond. Noored elavad infoväljas, mis igapäevaselt annab neile eksitavaid sõnumeid ja stimuleerib tegema ebareaalseid valikuid. Mõnikord vaatan põgusalt Eesti teleseriaale ja nn tõsieluseriaale. Reaalse eluga on sel vähe pistmist. Tarbimisühiskond on mitmel moel vastutustundetu ning taoline igapäevane meedia hüperruumi ajupesu jätabki ühiskonnale roosa jälje. Lapsevanemal on üpris keeruline olla praegustes tingimustes oma lapsele arvamusliidriks, kui tuleb konkureerida kahesaja telekanali, sotsiaalmeedia ja tuhande teise  teismelisega, kes kõik pakatavad fantaasiast, et ka postiljon suudab oma palgaga ridaelamu soetada. See ei ole nali, vaid on väga kuradi kurb, et 400 eurot ausa tööga teeniv lapsevanem ei suuda kuidagi selgitada oma võsukesele, et õpi aus amet. Vaevalt, et nad tahavadki oma järeltulijale 400 eurost elu. Mina küll ei pane noortele ja nende vanematele pahaks, kui nad sihivad kõrgemat eesmärki kui 400 eurot kuus.  Ja paljude nende jaoks on horisondiks, mida nad näevad, just see humanitaaria ja sellega kaasnev keskmise lähedane töötasu. See on reaalsus – tavalise inimese reaalsus, mis ei saagi küündida akadeemiku reaalsuseni. Võimalused on lihtsalt nii erinevad.

Eraldi sooviks peatuda Arraku pärilikkuseteoorial. Ta väidab järgnevat: „Me kõik teame, et rikkus ja vaesus on paljuski päritavad, nagu ka rumalus ja tarkus.“ See on vastutustundetult sõnastatud mõte. Mulle tundub, et enamasti peetakse pärilikkuse all silmas bioloogilist pärilikkust. Seda silmas pidades soovin olla Arraku tulihingeline oponent. No ei ole nõnda, et lollus on kodeeritud DNA’sse. Teisalt on Arrakul õigus. Rikkus ja vaesus, nagu ka rumalus ja tarkus, on sotsiaalse pärilikkuse vili. Kontekst on suure mõjuga. Kes elab peres, kus puuduvad raamatud, sel on suur tõenäosus jääda nende asjade juurde, mis selles peres raamatuid asendavad. Kes on vaene, sel on vähesed võimalused vaesusest välja murda. Kes on jõukast perest, sel on suurepärased võimalused jõukuse joont jätkata. Loomulikult on kõik võimalik – nullist miljardini jõuda, ning miljardist nulli. Kuid need on erandid, kuulutagu usukuulutajad mida tahes. Pigem on reegliks see, et ilma välise abita jääb aadel aadliks ja pööbel pööbliks. Muide, just sel põhjusel on mulle sümpaatne sotsiaalne maailmavaade, et aidata murda neid vaesuse ahelaid. Ja selle saavutamiseks on hea haridussüsteem (loe: kvaliteetne, koos tubli sotsiaalse mõõtmega) kindlasti väga-väga oluliseks tööriistaks. Nii kutseharidus kui ka akadeemiline haridus.

Kui soovida, et noored oleks varakult küpsemad ja suudaksid teha adekvaatsemaid otsuseid, siis tuleb haridussüsteemis üks rõhuasetus lisada – senisest rohkem peavad noored saama koolis arutada elulistel teemadel. Mille arvelt selleks õppekavas ruumi võtta? Läbiva teemana peab see olema esimesest klassist viimaseni. Prioriteete ritta seades aga selgub, et ruumi pole. Ruum on otsas! Kas lahenduse probleemile leiab humanitaar või reaal, seda ütle mulle Sina.

Mõtteid innustas tootma Andres Arraku öeldu: http://uudised.err.ee/index.php?06248576

Juba on olnud palju hüüdeid, et tasuta ühistransport toob pardale reisijad, kellega koos ei soovita sõita. Jutt on eluheidikutest. Panete tähele – probleem on see, et eluheidik on pardal; aga mitte see, et miks keegi on kodutu ja kuidas sellist inimest tema olukorrast välja aidata.

Mida sellisest fenomenist arvata? Esiteks selgitab see Reformierakonna ideoloogilist võidukäiku – võitjale on kõik lubatud, kaotaja võime unustada (soovi korral ka üle parda lükata). Teiseks näitab see seda, et Eestis ei viitsita keeruliste probleemidega tegeleda. Kodutusega kui probleemiga ja enamuse teiste sotsiaalsete probleemidega tegelemine on keeruline ja tüütult ebamugav. Kolmandaks viitab see sellele, et isiklik mugavus on Eestis suurem väärtus kui ühiskondlik ühishüve või solidaarsus. Järeldus – keskmine eestimaalane naudib egotrippi*. (*egotripp – oma naba jäägitu imetlemine.)

Sellisel suhtumisel on lihtsustatult öeldes kaks ohtu. Esiteks on oht demokraatiale, sest selline suhtumine illustreerib populismi viljakat pinda. (Seda näitab tõenäoliselt ka toetus tasuta ühistranspordile.) Teiseks, mis võrsub esimesest, on poliitiliste prioriteetide sisu ja lahenduste kvaliteet. Sekundaarsete probleemide nägemine ja nende ümber tsirkuse tegemine võtab aja, energia ja ressursid ära nendelt küsimustelt, millega tegelikult on vaja tegeleda. Ehk siis – kui tähelepanu on suunatud sisuliselt ebaolulisele punktile ja sellega hakatakse tegelema, siis ei lahendata ega arendata mitte midagi. Moodne “potjomkin” ja eneserahuldamine.

Lugeja ei saa ilmselt mu mõttest aru. Samamoodi nagu ei saanud ta Ühtse Eesti Suurkogu mõttest aru. Ei, siis ei pilatud ainult poliitikuid ja parteisid. Tõendust sai ju see, et ka nö intelligentne valija jookseb kaasa suvaliste ideede ja liidritega. Seda vist seletati lahti ainult ühes intervjuus. Aga kedagi ei huvitanud … ja nii oleme ikka samas seisus, mis tol ajal. Midagi pole oluliselt muutunud. Välja arvatud see, et populism poliitikas on veelgi jõulisem. Ainult et ühe erakonna puhul juletakse populismi näha. Teiste erakondade puhul suletakse silmad ja mõttes sisendatakse endale, et “nii on ju õige”.

Võibolla olen ma idealist, sest soovin, et elu ja asjad oleks paremad võimalikult paljudele. Tõenäoliselt ei olegi Eestil võimalik kõikide küsimustega tegeleda. Aga mind ärritab see silmakirjalikkus, millega osa ühiskonnast lihtsalt ignoreeritakse ja ära põlatakse. Mind ärritab see toon, kuidas taolistest “kaassõitjatest” räägitakse. See on moraalselt sama devalveerunud nagu Kreeka maine.

Moraali, eetika ja empaatia mõõtmes on Eesti ühiskond rikutud. Kahjuks ka väga paljud nende hulgast, kes on või võiksid olla ühiskonna edasiviijad. Kuigi “sotsiaalse sidususe ministri” pilaga on rikutud sotsiaalse sidususe mõiste maine, siis vabandage väga, aga ilma sotsiaalse sidususeta hakkab ühiskond stabiilsust ja turvalisust kaotama. Lõppeks viib see selleni, et siin ei ole võimalik arendada edukat majandust; jah, just seda majandust, mida kõik väärtustavad.

PS. Vahel tundub mulle, et paremerakonnad kuritarvitavad majanduse väärtustamist, selleks et alavääristada sotsiaalküsimusi. Ja vastupidi, vahel teevad vasakerakonnad sotsiaalküsimustele karuteene, kui liiga suure innuga üht pooldavad ja teisega pragavad. Tõde on nende kahe “süsteemi” koosmõjus, ma usun.

NB-PS. See “ego-tripp” on sõltumatu sotsiaalsest staatusest ning rahvusest. Täiesti universaalne ühiskonda läbiv mentaliteet.

Esiteks, enamus streikijaid on ilmselt sellega kursis, et streik rikkust juurde ei tooda. Mind paneb imestama, kui suure armastusega reformierakondlased seda retoorikat kasutavad. Küsimus teile, reformierakondlased, mis te peate mind, streikijaid ja rahvast idiootideks, kes arvavad, et streikimine toob raha juurde? Ilmselt peate, kui sellist sõnumit kommunikeerite. Mõelge ise miks.

Teiseks, minu arusaamist mööda ei tohiks olla ametiühingud vastuolus liberalismi põhimõttega. Nii nagu ettevõtted kujundavad oma teenuste ja toodete hinda, peab ka töötajatel olema võimalus mõjutada oma hinda. Selleks on palgaläbirääkimised, kollektiivläbirääkimised, sotsiaaldialoog ja muu sellega seonduv. Juhul kui jõupositsioonil olev vastaspool kasutab jõudu, siis on ka töötajatel õigus kasutada jõumeetodit. Nii kujuneb õiglane hinna- ehk palgapoliitika. Mina saan sellest aru nõnda. Ja ma ei näe siin liberaalsusega vastuolu. Seega ei tohiks liberaalid ametiühinguid ja streike põlastada. Või kui põlastavad, kas siis on ikka liberaalid?

Rohkelt vihjeid sajab reformierakondlaste ideaalidest Valdo Randpere suu läbi. Kõik eriarvamused tunduvad tema meelest olevad viisakalt öeldes “kasutud” või pehmelt öeldes “kahjulikud”. Kuid ilmselt pruugib Randpere eravestlustes palju intelligentsemaid sõnu.

Eraldi sooviksin tuua tema tarkusest kumava tsitaadi, mis tõendab kirjalikult, et hirmutamine demagoogiarelvana pole talle võõras: “Sotsialistide alternatiiv koheseks palkade ja toetuste tõstmiseks – riigi kaitsevõime nõrgendamine, riigi laenukoorma kasvatamine ja uute maksude kehtestamine – peaks meis kõigis tekitama piisavat õudu. ” Minus tekitab õudu, et parlamendi liige on võtnud eesmärgiks kasutada hirmutamistaktikat. Minu väärtushinnangute kohaselt on selline käitumine jälestusväärne ja peaks meis kui kodanikes tekitama piisavalt õudu, et sellist inimest parlamenti mitte tagasi valida. Miks? Sest selline hirmu külvamine vähendab ühiskonnas psühholoogilist turvalisust ning võib viia ka verise nõiajahini.

Ma tean, et mu postitus ei ole poliitilise karjääri mõttes otstarbekas, efektiivne ja kaugelevaatav, aga kui avalikkuses on toimumas mingi hullus, kus mingi kamp on võtnud endale õiguse seada end teistest kõrgemale ning põlastab oponente ja oma valijaid, siis ei saa vaiki olla: Reformierakonna edurivi, mina Eesti Vabariigi kodanikuna tunnen, et te sülitate mulle näkku. Ja mina ei ole see, kes peab vabandust paluma!

Meenutuseks, ja kuigi see video on naljaks, siis see on ka kurb ning paljuski tõsi:

Postitus käsitleb autori isiklikke seisukohti ega esinda ühegi organisatsiooni ega ühenduse seisukohti.

Esiteks, analüüs võinuks arvestada ka politsei nähtavusega. Mul puuduvad võimalused teha omapoolne analüüs, kuid kui mu mälu on täpne, siis enne kaameratesüsteemi loomist muudeti politsei töös prioriteete nõnda, et liiklusturvalisus seati üheks olulisemaks. Politsei oli tänavatel ja maanteedel tõhusat kontrolli teostamas ning liiklusturvalisus suurenes märgatavalt. Sellele tuginedes julgen väita, et analüüs kaamerate paikaseadmise päevast tänaseni ei saagi anda mingit superefekti, sest positiivne efekt oli saavutatud juba varem. Kaamerad pidanuks hoidma turvalisust samal tasemel ja võimaldama politseinikel teha liiklusvalve asemel muud tööd, ning pikemas plaanis muutma liiklejate käitumist. Kui trend on väikestviisi positiivne, siis järelikult on kaameratest olnud kasu.

Teine märkus on seotud esimesega. Osade inimeste käitumist muudab lühiajaliselt vaid köstri piitsa kohalolu. Nemad ongi sellised, kes teevad selliseid “känguruhüppeid” maanteel, millele Postimehe analüüs osutab. Kuna politseid on maanteedel vähem ning kaamerad ei kata kogu maanteed, siis on neil võimalus ja motivatsioon taas rohkem kihutada. Sellist suhtumist ei muuda kiirelt. See nõuab pikka mõjutustööd ning osade inimeste puhul ei mõjugi muu, kui kiire ja karm karistus. Ehk siis  – liikluse turvalisus sõltub väga mitmetest eri aspektidest ning kaamerad on vaid üks osa sellest.

Igal juhul suur tänu Postimehele liiklusturvalisuse teema hoidmise eest. Ka selliste artiklite avaldamine ja teema ülevalhoidmine aitab liikluskultuuri mõjutada.

Hetkel on selliseid “demokraatia parandamise meetmeid” keeruline kommunikeerida, sest paljudel inimestel on päris pikalt raske aeg olnud. Töötasu on režiimil “ei ela, ei sure”, tööd saab sama raha eest rohkem teha, ning hea kui üldse tööd on. Ja kui samal ajal rahva eestkõnelejate tingimused oluliselt paranevad, siis ongi seda kibe kuulda, sest tahaks ju ka, et enda elu oleks normaalsem.

Kui aga kaasa mõelda, siis oleks abidest kindlasti abi. Eriti nendele riigikogu liikmetele, kes tõepoolest teevad väga palju sisulist tööd. Ma ei tea palju neid on, kuid neid siiski on. Meeskonnatöö tulemusena on võimalik aega ja vaeva säästa. Kujutan ette, kuidas selle koosseisu töönarkomaanid töötavad peale õhtuseid uudiseid läbi mitmeid mahukaid dokumente ja uurimusi, millest kolmveerand on kasutud. Kui üks abi töötab läbi poole selle materjalist ning hindab selle kasutuks, siis on see juba väike võit.

Teine kasu oleks see, et värsked parlamendi liikmed elaks kiiremini tööellu sisse. Praegu tundub, et mõni ei saa end ka nelja aastaga korralikult käima. Abidega võtaks see ilmselt vähem aega. Ikka on hea, kui on kohe kellegi käest ilma piinlikkuseta küsida, et kus on lähim WC, millega tegeleb Riigikogu kantselei, ning mis asi on Stenbocki maja.

Kolmas kasu on ka rahvale. Kindlasti hakkab saama uutmoodi huumorit ning Pehmed ja Karvased saavad mõne uue nuku, kus rahvaesindaja on oma abist nõnda sõltuv, et kui abi haigeks jääb, siis tabab ka saadikut ennast äge terviserike.

Neljanda kasu ristin ma “introvertide võiduks”. Usun, et on olemas terve plejaad mõnusaid ja tarku inimesi, kel on teadmised ja väärtused, kuidas Eestit paremaks teha. Nende jaoks on ebamugav tõusta lavatäheks ja seega loobuvad nad poliitikukarjäärist. Miks? Sest nad on introvertsed. Kuid neile sobib väga hästi nö taustamängija roll ning nende panus riigikogu liikme abina saab olla tegelikult väga olulise tähtsuse ja mõjuga. Kombinatsioon Võsaspetsi südikusest ja mõne nutika introverdi suurepärastest teadmistest ja oskustest võib olla ebamugavalt tulemuslik.

Lõpetaks Sibul’i sõnadega, et kes need abid siis olla võiksid: “Ühest küljest peaks olema teatud ja väga selged reeglid ja raamid, samas peab saadikul olema vabadus otsida sellist inimest, kellega koostöö sujub.” Sellega on tõesti nõnda, et igaühte ei maksa abiliseks lasta. Teisalt jälle peab koostöö klappima. Nii et kui selline abide süsteem Eestis ka kehtima hakkab, siis enne on veel nii mõnigi vaidlus vaja läbi vaielda.

PS. Ma tean, et sellel postitusel ei ole mingit tähtsust. Aga mul oli seda kirjutada parajalt lõbus

Tõnis Kõiv vabandab artiklis kolm korda. Väga ettevaatlik lähenemine. Järelikult ei ole Reformierakonnale enam kasulik rahva arvamust ignoreerida. Kuigi artikkel annab mõista, et praeguse valitsuse ajal poliitika peajoon ei muutu, siis vähemalt arutlema on nüüd need mehed ja naine valmis. Meeleavaldajate ja streikijate võit! Väga hea.

Rahast ja riigi lörtsimisest. Reformierakond on IRL’iga võtnud vastu otsuseid, mis ei ole olnud hädavajalikud või mida tulnuks teisiti lahendada. Kõige paremini iseloomustab seda Vabadussamba meisterdamine – kiirelt, kahtlaselt, korratult. Sama nägime maamaksuvabastuse ja eriti kõrgharidusreformi puhul. Aga ka maksupoliitikas on tehtud tempe – käibemaksu välkkasv ja töötuskindlustuse superkasv. Aga see selleks.

Ühe lause tõstaks päris eraldi välja Kõivu artiklist:

“Kutsun kõiki üles arutlema Eesti riigi prioriteetide üle.  Arutlema presidendi ettepaneku üle avada maksudebatt.”

Hehehee. Seda “debatti” olen ma juba näinud. Selles debatis on ainult üks “õige” arvamus ja see on Reformierakonna oma. Ka toodud tsitaadis on vihje sellele sees – ettepanek on arutleda, kas üldse hakata arutama.

Üldjoontes aga on artikkel tubli.

Vahel on mul reformierakondlasi kuulates tunne, et enne oli majandus, ning tänu majandusele tekkis kõik muu. Mingi tõde siin ju on, aga pigem on ikka nõnda, et majandus saab kasvada tänu mingitele eeldustele. Majanduse kasv loob omakorda aga mingeid eeldusi millegi muu arenemiseks. Lihtsustatult öeldes – peab olema mingi kultuur, mis hakkab tootma äri, ning see äri kasvades tekitab mingit uut kultuuri. Ehk siis – raha ei kasva tõesti puu otsas, nagu Kõiv märgib, aga see raha ei teki ka ainult tänu Reformierakonnale ja ettevõtlusele, vaid raha ehk “jõukuse lätted” on märksa põnevam, mitmetahulisem ja keerukam teema. Ajalooõpetajatel oleks õpilastele rääkida nii mõndagi huvitavat, sellest kus ja millal rikkus kasvas ning kuidas jõukusele alus pandud on. Paljud neist lugudest ei ole ilusad. Paljud neist lugudest on kelleltki teki äratõmbamisega seotud. Õnneks on paljud lood seotud uuenduste ehk innovatsiooniga. Keegi tark loob midagi uut ja sellest saab alguse mingi uus majanduskasv. Nagu ma olen aru saanud, siis Euroopa ja sh Eesti soovib jõukust luua seda viimast teed mööda – tark majandus, mis põhineb inimeste nutikusel. Uued tehnoloogiad on üks väga oluline kiire rikastumise viis. On nõnda? Ja Eesti soovib saada insenere, IT-eksperte jne nn tugevate teaduste tippspetsialiste? On nii? Ja kus pannakse alus sellistele ekspertidele? Kodus ja koolis!

Ajakiri Horisont viimases numbris on intervjuu Laur Saar’ega, kes on hetkel Valeant Pharmaceuticals meditsiiniala juht Euroopas. Tegemist on päris õpetliku looga. Tema edu on tulnud päris palju täna õpetajate tööle. Vähemalt mina loen seda tekstist välja. Loen ka seda välja, et ükski õpetaja ei õpetanud teda raha pärast. Aga kui tegelikkusesse astuda, siis praeguste palgatasemete juures ei ole ime, et Eesti põhikool ja gümnaasium ei tooda just piisavalt palju tõeliselt tublisid noori, kellest saaks insenere. Lihtsalt – ei jätku häid reaalainete õpetajaid. Ja neid ei jätku, sest kui haritud noorel inimesel on valida õpetaja kutse ja erasektori töö vahel, siis on normaalne kui ta valib töö, mis toob sisse 3-10 kordse õpetaja palga. Ja ei maksa ka pahaks panna – igal võimalikul hetkel väärtustatakse meil ettevõtlust ja erasektoris töötamist.

Aga olgu praegu. See jutt ei vii meid eriti edasi. Ootan homset täisversiooni Tõnis Kõivu artiklist ja siis revideerin seda tarkust või targutust ning sellele tuginedes siis postitan uue arvamusloo siia lugemiseks.

Iseäranis ilus on viimane lause. See on ühtviisis müügitöö kui ka petekas ehk lõks. “Ei pruugi” ei ole just väga selge formuleering. See jätab võimaluse ka “pruugib küll” stsenaariumiks. Tudengisõbralikku käitumist on võimalik ka praeguse süsteemi juures uurida, kuidas akadeemiliste asutuste “maksukogujad” tasulistelt õppuritelt võimalikult täies mahus raha võtavad. Tulevikus laieneb see “väärtusahel” lihtsalt kõigile tudengitele. Seaduselooja võiks uurida, millised elulised küsimused praeguses süsteemis on juba olemas. Usun, et leidub küllalt näiteid, kus ülikool teeb ülikolli ning suurema ja tugevamana võtab tudengilt ka siis, kui saaks tudengile vastu tulla.

Kuid küsimus on ka selles, et kuidas tudengid suudavad oma kohustusi täita. Õppelaenuvõlglasi on rohkem kui kolm tuhat. Eesti kohta päris suur arv. Lisame ühe numbri veel. Haridus- ja Teadusministeeriumi statistika kohaselt oli 2009/2010 õppeaastal kõrghariduse katkestajaid 10 570. Nendest 4 213 olid 3+2 süsteemi bakalaureuseõppe tudengid. Eeldan, et need on isikud, kellelt võidakse õppekulusid tagasi nõuda. Osad neist ei suuda ilmselt oma kohustusi täita, sest minu andmetel on katkestajate hulgas ka neid, kes sotsiaal-majanduslikel põhjustel ei saa õpinguid jätkata. Üldse kerkib küsimus, et millest noor inimene neid kulusid kinni maksab? Tehakse õppetoetuste- ja õppelaenu seadusesse uus peatükk – õppekulude hüvitamise laen ja selle tagasimaksmine? Kust see noor võtab selle raha? Läheb tööle ja põlistab oma tasulise õppe? Üle 3000 õppelaenuvõlglase viitab, et noortel tekib raskusi ja osadel pikaajalisi raskuseid.

Pealegi, noortele makstavad palgad on tihti keskmised madalamad, sest noorele saab vähem maksta – ikkagi kogemuseta hing. Seega on risk täitsa suur, et uus süsteem toodab juurde inimesi, kes on kroonilised võlglased. NB. Mitte lihtsalt inimesed, vaid noored inimesed, kelle süsteem määrab pikaks ajaks vaesusesse. Sotsiaalsüsteem saab uued kliendid.

Tundub, et pakutav süsteem ja selle võimalikud mõjud vajavad põhjalikumat uurimist. Võimalik, et teised seadused ja korrad võivad vajada erisusi ja täiendusi, mis arvestavad noorte võlglaste “uue lainega” ja seavad eesmärgiks nende aitamise. Näiteks kutseharidusse lihtsustatud vastuvõtt ja selleks ajaks maksepuhkus vms, et ikkagi need noored hinged päästa ja aidata tagasi reele.