Reformierakond on osav: valimistel Tallinnas projekt “Rand” töötab

Randjärv ja Randpere, milline osav võte. Rand ja päikeseloojang, suvi ja päike – kes neid suudaks lahuta? Tundub, et valimistele minnakse taaskord romantika, südamehääle ja armastuse lippude all. Kuid mitte ainult. Sõna “rand” annab palju võimalusi ning rannarahvale läheb rannamotiivile mängimine kahtlemata väga korda.

Kindlasti on hea mängida loosungitele “Randjärv teeb rannad korda” või “Randpere randadepoliitikal on jumet”. Või suisa “Reformierakond puhastab Tallinna linnavalitsuse ja avalikud rannad”. Jah, korralikud rannad on tallinlastele olulised. Stromka puhtus on publikule vaat et sama suur väärtus kui aukudeta Pärnu maantee. Väga hästi kõlaks “Randjärv teeb Piritale lasteranna”. Mina kampaaniameistrina ei jätaks seda võimalust kasutamata. Pealegi annaks see soodsa võimaluse suvel randades kampaaniat teha ning jagada inimestele Reformierakonna ideid ja tasuta “oravajäätist”. Kusjuures, ma usungi, et Tallinnale on vaja korralikku rannapoliitikat (kui seda veel ei ole).

Samuti annab “ranna temaatika” ajalehepealkirjadeks mänguruumi! “Linnavalitsuses hakkab puhuma rannatuul”, “Randpere randub Savisaare troonil” jne. Koloriitsus müüb!

Pluss esteetika ja kunstipärasus valimiskampaania materjalides. Mõelge neid kenasid pilte, kus Laine või Valdo on purjekal taustaks Tallinna siluett ja Pirita rand. (Ilma irooniata. Stuudiofotod või pildid linnavalitsuse ees on nii igavalt tavapärased.)

Mida on Partsil, Anveltil ja Savisaarel vastu panna? Midagi sama romantilist küll mitte. Naistepäev oli ka juba ära …

Kuid omavahel öeldes – kuigi ranna teema pole üldse paha ja on suisa intrigeeriv ja midagi uut, siis minu meelest on siiski Andres Anvelt Tallinnale kõige parem linnapea. Tema oskab juhtida nõnda, et muutused ei jää tulemata. Pealegi on oktoobris võimalik öelda, et “Rannahooaeg on läbi” või “Sel aastal ei tulnudki head rannailma”.

Kohalikud valimised: Moskva lahing on alanud

Kui ma pealinna valimisvõitluse propagandalahinguid jälgin, siis on mul enamasti hea meel, et ma tallinlane pole. Keskerakonna üle uhkust tunda ei saa, aga de resistance (nö Randpere tiib) ei suuda kohe kuidagi midagi säravat vastu pakkuda. Hästi iseloomustab seda tants Moskva pargi ümber. Nii kui asi avalikuks sai, algas hädakisa, et Savisaar püüab venelaste hääli jne. No kellele see uudis on, et see nõnda läheb?  Kuid sel korral on asi isegi haledam kui muidu. Mis on Moskva pargil häda? Moskva on maailmalinn ning olenemata võimustiilist jääb Moskva maailmakaardile ja miljonid inimesed üle maailma teavad Moskvat. Pidada Moskvat mingil moel “punaseks” või “kommunistlikuks” on minu hinnangul veidi haiglane. On’s Moskva saia söömine eestlasi kommunistideks kasvatanud? Eks Reformierakonna kontoriski on aastatega nii mõnedki kilod Moskva saia mugitud.

Jah, Savisaar on Moskva pargiga teinud poliitvõitluses järjekordselt elegantse käigu. Raske on seda ümber lükata ilma narriks jäämata. Kujutagem ette, et riik keelab Tallinnal mingi seadusenipiga naaberriigi pealinna nime meie kohapaigale andmast ning järsku aastal 2015 saab Moskva linnapeaks Reformierakonna lemmikmees või -naine. Kuidas siis Randpere vaataks oma Moskva sõpradele otsa, et tema oli nii kõva mees, et peatas Tallinnas Moskva pargi rajamise?

Ühe mõtte ütleks veel välja. Kujutan ette, et Moskva park võib olla turistidele huvipakkuv atraktsioon. Just seetõttu, et Moskva on midagi tuttavat. Kindlasti tuttavam kui Tammsaare või Schnell. Nii et minu ettepanek on Tallinnas poliitvõitluses edasi kakelda küll Moskva pargi pärast, aga mitte hädaldada “vene kaardile” mängimise üle, vaid vaielda kuidas seda Moskva parki Tallinna huvides ja turistide rõõmuks võimalikult hästi ära kasutada.

Ja ühe mõtte ütleks ikkagi veel. Ilmselt peab Savisaar Sven Mikserit hea mõtte eest tänama. Oli ju Sven esimene, kes mainis (SDE üldkogul november 2013), et 2013. aasta kohalikud valimised on Tallinnas Keskerakonna jaoks “Moskva lahinguks”. Nüüd on lahing alanud.

Soovin tallinlastele kainet meelt ja julgust nõuda poliitikutelt oluliste teemade juures püsimist. Head valimisaastat!

Maamaksuvabastusest, poolteist aastat hiljem

Kui 2011- aastal maamaksuvabastust valmistuti rakendama, siis jäid kahtlused õhku, et kas asi on ikka seda väärt. Praeguseks on esimeses viljad küpsenud ning erilise üllatuseta võib nentida, et kriitikutel oli õigus. Kel rohkem, kellel vähem. Kirjutasin isegi, et selle pealtnäha positiivse algatuse juures ei ole asjad korras ning tõenäoliselt on negatiivsed kõrvalmõjud olemas või tulemas. Muidugi ei saa üleüldist hinnatõusu maamaksuvabastuse kraesse kirjutada ning see oleks ka liialt lapsemeelne lähenemine, kuid minu meelest ei ole eriline üllatus uudis, et maamaksuvabastus tõi kaasa maamaksu tõusu. See iseloomustab ilmekalt seda paremkoalitsiooni järjekindlat “ühe käega annan, teisega võtan” poliitikat läbi aastate. Maamaksuvabastuse teemal ei puuduta see otseselt küll kodanikku, vaid omavalitsusi ja nende rahakotti. Seega ringiga ikkagi kodanikke ja maaomanikke.

Loomulikult saab IRL parteikontor öelda, et selles vastuolulises olukorras on süüdi omavalitsused, kes IRL’i loodud “targa” maamaksuvabastuse süsteemi peapeale keerasid. Aga kas IRL-i juhtpoliitikuid ja Vabariigi Valitsust huvitas, millise kulu ja koorma uus süsteem omavalitsustele laob? Või kas keegi teeb sellest välja, et tegelikult on see süsteem korraldatud pisut ja võibolla isegi palju rohkem kui pisut naeruväärselt?

Ma jään jätkuvalt oma seisukoha juurde, et sellisel kujul on maamaksuvabastus populism, mitte heaolu või efektiivsust kasvatav meede.

Ma loodan, et kellelgi kuskil on ka natukenegi piinlik.

Miks sotsiaalteaduste erialade lõpetajad on tööturul edukamad?

Postimehes on artikkel, mis on ühe uuringu eeltutvustus, mis lööb kindlasti meedias laineid. Uuringu tulemused on ärritavad, sest õõnestavad teatud müüte. Kuid ärritavad ka seetõttu, et võivad anda tagasilööke tootmissektorile, kus toimub reaalse väärtuse loomine. Kuid millest tuleneb siis sotsiaalerialade lõpetanute edukus, kui reaalset väärtust luuakse nö reaalharus? Põhjuseid on mitu ning õigupoolest on need lihtsad.

Osad põhjused on seotud majanduse struktuuriga. Eesti ei ole just võimas tootmismajandus, vaid suuremalt jaolt teenusmajandus. Sekundaarsektoris ehk töötlevas tööstuses töötab 32,5% tööjõust, tertsiaarsektoris ehk teeninduses on 63% tööjõust (2011a. andmed). Selle põhjal võib väita, et tootmiserialade lõpetajatel on tegelikkuses kitsamad võimalused tööturul. Teisisõnu on neil tihedam konkurents vähematele töökohtadele. Mis omakorda võib tähendada kaht – neil on konkurentsi tõttu piiratumad palgatingimused (st vähem paindlikkust) ning neil on oma oskustega vähem tööalaseid valikuid. Kui vaadelda Statistikaameti palgastatistikat majandusvaldkonniti, siis see esimest väidet ei kinnita. Tootmine ja tehnikaalased majandusharud on selgelt keskmistes palganäitajates teistest valdkondadest üle. Samas ei ütle see statistika midagi kõrghariduse omandanute sissetulekute kohta. Näiteks info- ja side valdkonnas on kõige kõrgem keskmine palk, kuid selles valdkonnas võib töötada väga palju mitte-tehnikaalade lõpetanuid.

Põigates korra pehmete erialade juurde, siis keskmine palgastatistika nendele majandusvaldkondadele ei ole just väga kehv. Kõige nadimad palgad on ikkagi suhteliselt lihtsakoelistel teenindusaladel, mille oskused omandatakse kutseõppes või töö käigus. Näiteks toitlustus ja majutusteenindus. Kõrgharidust eeldavates valdkondades, näiteks avalikus halduses, on palgad on üldpilti arvestades täitsa korralikud. Kuigi kahjuks kinnitab see ka müüti ülemakstud riigitöötajast. Tegelikkuses on käärid ikka suured, aga see pole käesoleva artikli teema. Kuid palgastatistika viitab, et põhierialal töötamine (näiteks sotsiaalhoolekandes, raamatukogudes vms) tähendab pigem ikkagi võrdlemisi nadi palka. Aga pehmete erialade lõpetajad ei pruugi töötada oma erialal! Nad võivad olla muudes valdkondades vägagi hinnatud ja vajalikud. Lihtsal põhjusel, et neil on olemas oskused ja vilumused, mida reaalharu lõpetanutel nii suurel määral ei ole.

Mis siis on need kuldsed oskused ja vilumused? Eks need on need sotsiaalsed oskused nagu hea eneseväljendusoskus, kuulamisoskus, enesekehtestamine, läbirääkimisoskused ja paljud muud sarnased oskused, mis aitavad toodangut või teenust müüa, võita läbirääkimisi, kaubelda välja soodsamat hinda. Ehk siis sellised oskused, mis aitavad reaalselt raha sisse tuua ning käivet kasvatada. Ning tõsiasi on, et müügiosakonnas on võimalik teenida tootmistöölistest, vahel ka insenerist, rohkem.

Kuid eks need sotsiaalsed oskused on ka muul moel vooruseks. Tööle kandideerides on edukam ikkagi see, kes suudab iseenda oskusi ja kogemusi tööandjale paremini maha müüa. Seega on tõenäoline, et pehmete erialade inimestel on tööle kandideerides kerge konkurentsieelis. Just nende sotsiaalsete oskuste tõttu.

Selline „pehme“ ettevalmistus saab olla veel üheks lisaboonuseks. Nimelt ümberõppel võib pehme haridus olla selleks, mis aitab uut kompetentsi omandada. Samuti on nö psühholoogiliselt lihtsam õppida lihtsakoelisemat ametit ümber inimesel, kes oma mõttemallilt ei ole liiga praktiline või elitaarne. Inseneril treialiks õppida on usutavasti ebameeldivam, kui juristil või tõlgil õpetajaks õppida. Seega võib püstitada hüpoteesi, et kõrgharidusega töötute seas on pehmete erialade isikute töötusperiood lühem.

Eraldi teema on, et mitmed nn pehmed erialad on ikkagi väga spetsiifilised ning seetõttu võivad anda head sissetulekut. Näiteks head võõrkeelte tõlgid, juristid, kohtutäiturid, loomemajanduses töötajad. Trend on, et nad ei muutu vähemvajalikumaks. Vastupidi, kuna Eesti majandus ja riigihaldus on üha rohkem seotud piirideüleselt, siis nendel ametikohtadel töötamine võib tähendada veelgi parema sissetulekuga tööd.

Niisiis võib ilma suurt uuringut tegemata nõustuda, et kõrghariduse pehmete erialade lõpetajatel on avatud tööturul omad eelised. Selleks on head sotsiaalsed oskused ning paindlikkus. Kuid loomulikult on õigus ka neil arvamusliidritel, kes räägivad loodusainete vajalikkusest ning reaalharu kompetentsidega tööjõu kättesaadavuse kasvatamisest. Usun, et väljaõppes on tehtud juba kasulikke muutuseid, mis aitavad seda soovi aegamööda täita. Kuid samas on ikka palju veel tegemata. Nii tuleks eelkõige alus- ja põhihariduses suuta reaalharu õpet huvitavamaks muuta. Kui jätkub sama moodi, kus maakondlikul keemiaolümpiaadil osaleb kogu gümnaasiumi astmes kuni 10 õpilast (Viljandimaa näitel), siis võivad arvamusliidrid oma arvamust avaldama jäädagi ilma märkimisväärseid muutuseid saavutamata. Ning selleks, et muutust saavutada, on paradoksaalsel kombel vaja just osade pehmete erialade palka tõsta. Nagu seda on põhikooliõpetajate ja kooli tugiteenuste spetsialistide (psühholoog, sotsiaalpedagoog) töötasu. Või ma eksin?

Majanduse tegevusalade palgavõrdlus 2007 – 2012 III kvartali põhjal

Tegin Statistika andmebaasi andmete põhjal väikese võrdluse majanduse tegevusvaldkondade kohta. Tabel kajastab valdkondade keskmisi brutopalkasid aastate lõikes (2007 – 2012) kolmanda kvartali näitajate põhjal.

Tabeli paremas osas on eraldi kaks tulpa. Esimene näitab, mitu eurot on keskmine brutopalk kasvanud kuue aastaga. Ehk siis absoluutkasv. Viimane tulp näitab kui suur on see muutus protsentides. Värvidega olen eraldanud positiivsed ehk suuremad näitajad ja kasvud rohelisega. Kollasega need, mis minu hinnangul on ka pigem positiivsed. Punasega olen märkinud need, kus olulist muutust pole toimunud, st reaalsissetulekutes on tegevusvaldkonna töötajad tõenäoliselt kaotanud.

Nagu näha, siis spetsiifilised tehnikaga seotud erialad ning info ja side on töötasu mõttes kõige paremad töötaja seisukohalt. Lihtsakoelisemad teeninduserialad (toitlustus, majutus, sotsiaalhooldus) ning üllatuslikult ehitusvaldkond on töötaja seisukohalt kehvad. Ehitus siis peaasjalikult põhjusel, et reaalselt pole palgakasv olnud märkimisväärne.

Ma valin poole. Rahva poole.

“Peab olema lollpea, küünik või süüdimatu võimumaniakk, et uskuda seisukohta, et Eesti Vabariigis ei ole novembris 2012 ühiskondliku konflikti. See on minu emotsionaalne seisukohavõtt ja ma ei taandu sellest. Ma tunnetan väga selgelt kuristikku, mis haigutab praegusel ajahetkel kodanike ja võimuesindajate vahel. Ma ei pea näiteid tooma, te teate näiteid isegi. Asi pole riigieelarve koostamises, ka mitte erakondade rahastamises, vaid selles suhtluses, mis on valijate ja valitsejate vahel. Pidasin oluliseks oma arvamusi mitte avaldada, sest leian, et hetkel on kodanike aeg võtta initsiatiiv öelda oma arvamus ja survestada otsuseid. Kuid peaminister suutis eile öelda midagi, mis paneb mind reageerima. Peaminister, kes peaks olema ühiskonna ootuste ja riigi võimaluste peamine kokkusiduja ja kompromisside leidja, suhtub toimuvasse nii üleolevalt, et tekitab ahastust. Tsiteerin delfit: “Tunnistagem, et pärast seda, kui poliitikuid nimetati värdjateks, lõppes igasugune võimalus sisuliseks debatiks.” Allikas: SIIN. Tsitaadil on ka teine pool: “Ma pean seda tänast ühiskonnategelaste avaldust ja ka vabariigi presidendi avaldust sammuks tagasi sisulise debati suunas.”

Mul on peaminister Ansipi avaldusega kaks-kolm probleemi:

1) peaminister laiendab hr. Raua sümbolit kogu kriitikale ning sellega boikoteerib dialoogi. Siin on mitu probleemi: esiteks, hr Raua väljend oli hr Raua isiklik arvamus ning kui peaminister laiendab seda kogu kriitikale, siis … siis on peaminister valinud lihtsama tee. Ignoreerida ja üle sõita on alati lihtne. Kahtlemata on see aristokraatlik lähenemine. Aristokraatlik aga ei tähenda suuremehelikkust, riigimehelikkust, ega ka elutarkust. See on käitumine, mis viib tõusu … või languseni. Ma ei oska prognoosida, kumb osutub täpseks prognoosiks. Kuid  see võib olla pelgalt taktika, mäng. Kui nii, siis on see kas idiootne või siis filigraanne mäng. Mul pole infot, kumba varianti prognoosida. Kahtlustan esimest, sest peaministril on liiga suur ego, et end uue põlvkonna nimel nii haledalt ohverdada. Kuid ma lähen liiga kaugele. Eelnev on oletuste kogum. Fakt on vaid see, et peaministri ja tema partei käitumine ei lahenda konflikti, vaid õhutab seda.

2) Teine probleem on seotud esimesega, kuid oli enne ja on olemas ka pärast hr Raua avaldust ning sellest avaldusest olenemata. Nimelt on Ansip ja tema meeskond korduvalt ja korduvalt ja korduvalt väljendanud soovimatust asju arutada. Mitte ainult partei raha asju (mida ma isiklikult ei pea kõige olulisemaks küsimuseks, võibolla isegi kesmisest vähemolulisemaks küsimuseks), vaid üleüldse. Nende meeskond (Ansip, Ligi, Lang jne jne jne jne) on väljendanud seisukohta, et ei ole kellegiga läbi rääkida ja üleüldse (nagu Ligi ütles) puudub teistel kompetents asju mõista ja seega puudub ka õigus midagi kaasa rääkida. Esiteks on mul sellise suhtumisega probleem seetõttu, et nõnda väita on ütlemata upsakas. Teiseks on mul probleem seetõttu, et praktikas pole sellistel väidetel alust, vaid need väited on lihtsalt võimupositsioonilt tulistatud. Kolmandaks on mul probleem seetõttu, et olenemata kogu valitsusaparaadi (ministeeriumite spetsialistide ja ekspertide jne kompetentsi) koondumisel Reformierakonna teenistusse pole ikka teatud teemades suudetud kompetentsi kujundada. Näiteks sotsiaalpoliitikas pean Reformierakonda suhteliselt võhiklikuks. Samamoodi siseturvalisuses. 10- 12 aastat pole suudetud nii olulistes valdkondades kompententsi kujundada! Millisel alusel nad siis väidavad, et neil on ainumas ja parim kompetents riigi juhtimisel?!? See olukord on täis vasturääkivusi. Isegi kui teistes erakondades pole olukord parem, siis on olemas terve plejaad eksperte, kodanikaktiviste, teadlasi jne, kes suudavad kaasa rääkida.

3) Kolmas probleem on mul seoses üleüldise valitsejate suhtlumisega kodanikuaktiivsusesse. Mulle jääb mulje, et kodanikuaktiivsust vaadatakse võimurite poolt kui ebavajalikku, tüütut, ebaintelligentset jne aktiivsust. Kohati on mul isegi hirm, et praeguse tõusulaine aktivistid kästakse bandiitideks ja riigvaenlasteks tembeldada (meenutades punaprofessoreid jne). Mulle ei sobi see suhtumine. Kohe üldse ei sobi. See on taas jõupositsioonilt käitumine. Selline valitsejate käitumine kannab minu nägemust mööda eesmärki kastreerida igasugune kodanikuliikumine. (Muide, härrased valitsejad, see liikumine saab sellest vaid jõudu juurde.) Ja see on mulle täiesti vastukarva! Ma toetan praegusi kodanikualgatusi peamiselt seetõttu, et inimestel peab olema õigus astuda välja oma väärtuste ja ideede eest. Ma leian, et valitsejad peavad tahtma leida kompromisse. Ma ei ole 100% nõus nõudmistega, mida esitatakse.  Ilmselt pole isegi suure osa nõudmistega nõus. Aga ma toetan 100% seda, et neil on selline õigus ja et valitsejatel on kohustus kuulata, reageerida, teha kompromisse. Seni kuni ülesõitmine jätkub, ma valin rahva poole. Ja kui asi läheb nii inetuks, et valitsejad teevad institutsioonidele ettepaneku häbivääristada, hirmutada, kompromiteerida kodanikuliikumise aktiviste, siis ma valin aktivistide poole. Ja kui praegune ülesõitev suhtumine võidab, siis ilmselt ma lahkun siit riigist. Sest ma ei saa elada ühiskonnas, kus partei jätkusuutlikkus on suurem prioriteet kui ühiskonna jätkusuutlikkus.

*tegemist on minu isiklike, mitte SDE seisukohtadega.

Poliitikas on kodanike initsiatiivi aeg

Reformierakonna rahastamisskandaali jätkudes olen tundun järjest suuremat ebamugavust. Juhtpoliitikute (Ansip, Ligi, aga ka Rummo jne) väljaütlemised ning Meikari tasalülitamine on kohati niivõrd üleolevad ja vastikud, et kodanikuna tahaks võtta sõna, minna tänavale, sodida seinale. Aga ei saa, sest kuulun ise teise erakonda. Ning see tähendab, et mul ei ole õigust häält teha. Selleks on kaks põhjust.

Esiteks, kui ma aktiivselt osaleksin meeleavaldustel ning võtaksin aktiivselt sõna, siis oleks nii kerge väita, et tegemist on opositsioonierakondade vaimusünnitisega. See õõnestaks kogu kodanikuinitsiatiivi usaldusväärsust ning Reformierakond (tegelikult kogu poliitiline eliit) võiks rahulikult kogu toimuvat ignoreerida. See aga võiks tähendada, et edaspidi ei hakka inimesed üldse poliitikasse sekkuma, mis oleks ühiskonna tervisele väga halb. Kõik parteid tunnetaksid, et neil on vabad käed laiutada ning peeretada ajal ja kohas, mil neil tuju tuleb. Aga mis riik see selline on?

Teiseks on ebamugav midagi öelda, sest mina ju kõike ka ei tea. Võib olla, et mõni tuttav minu enda erakonnast (SDE) on samuti teinud midagi sellist, mis haakub otseselt ja valusalt nende teemadega, mis puudutavad rahastamist või meelehea võtmist. Tagantjärgi targutada oleks eriti loll, et ei olnud teada ning see ei olnud ikka päris nii. Keegi nagunii ei usuks ning edaspidi proovi siis öelda, et mul on head mõtted ja parem plaan. Kes see ikka usub? Valetaja ju.

Neil põhjusel ongi kõige õigem, et aktiivsed kodanikud hoiavad initsiatiivi kuni ühiskonna ootused saavad osaliseltki vastatud. Ma ei usu, et süüdimatu suurvärgiga poliitikuid on võimalik muuta, kuid nende mõjuvõimu on võimalik piirata. Praegusel juhul on pall kodanike ja ajakirjanduse käes. Erakondadel puudub legitiimsus.

*-tegemist on isikliku arvamusega ning see ei esinda SDE seisukohti

Jalgratturitest linnapildis kõrvaltvaatajana

Sõida turvaliselt (foto: www.freedigitalphotos.net) 

Mulle meeldib, kui linnapildis on palju jalgrattaid. See loob õhkkonna, mida saab nimetada sõbralikuks, turvaliseks, isegi loominguliseks. Liigun ise peamiselt jala ning seetõttu näen linnas rohkem, kui kiirelt liikuvast autost see võimalik on. Tundub, et jalgrattureid on üha rohkem, kuid samuti näen üha rohkem rattureid, kes satuvad ohtlikesse olukordadesse. See paneb veidi muretsema, et ehk peaks kuidagi seda rattaliiklusega seonduvat suunama. Kuid sel korral tipin postitusse vaid mõned tähelepanekud mida kõrvaltvaatajana näen.

Ratturid autoteel: päris paljud ratturid kasutavad sõiduteed sama vabalt nagu nad sõidaksid saaniga keset lumevälja. “Tahan sõidan vastassuunas, tahan sõidan sõidusuunas. Pööran millal ja kuhu tahan ilma märguannet andmata.” Võiks ikka proovida loogika ja reeglite järgi liigelda.

Märkuseks: ka jalakäijana on hea näha, kuhu rattur kavatseb suunduda

Olematute rattateede häda: kuna kergliiklusteid ja spetsiaalseid rattateid väga palju pole, siis tuleb ratturina valida kas sõidu- või kõnnitee. Parkivad autod ei tee asja lihtsamaks, vaid keerulisemaks. Täna hommikul oli taas tavaline moment, kus rattur sõitis peateel parkivate autode kõrval sõidusuunas, kuid peateele keerav autojuht ratturit parkivate masinate tagant ei näinud. Kõnniteel aga sõita polnud ka võimalik, kuna tänaval oli palju lasteaeda suunduvaid lapsi oma vanemaga.

Kiivrike, kiivrike: kuigi reegel on, et kiiver peaks olema, siis reeglina kiivrit ei kanta. Üks grupp kiivrikandjaid siiski on. Nendeks on lapsevanemad, kes koos lapsega liiklevad. Väga tubli. Tänu sellele käitumisele võib kasvada peale põlvkond, kes teadlikult turvalisemalt liiklevad.

“Kummitusratturid”: on üks päris levinud liik jalgrattureid, kes mulle kui jalakäijale on veidi ebamugavad kaasliiklejad. Nemad liiklevad ilmselt mingi muu eeskirja järgi kui Eesti Vabariigi liikluseeskiri ütleb. Tundub, et nende moto on “sõida nii vaikselt ja märkamatult kui saad”. Vahel ikka ehmatab kui järsult otse selja taga õlitamata pidurikrigin ratturist teada annab. Kuid üldjuhul on nad ikkagi tähelepanelikud ja otsest ohtu ei kujuta.

Kuna ma pole liiklusspetsialist, siis ilmselt jäävad mingid asjad mul märkamata. Soovituste osas ei taha ka hetkel muud öelda ratturitele, kui et kandke värvikirevamaid riideid, kiiver pange ka pähe ning rattakell ei ole ka ilmaasjata leiutatud.
PS. Autojuhtite tahaks jalakäijana kiita. Kui kümme aastat tagasi oli veel meeldivaks üllatuseks, kui päevas rohkem kui kaks autot jalakäija üle tee lasid, siis praegu on selliseid viisakaid juhte juba väga palju. Võib isegi öelda, et enamus. Minu poolt tänu! Nii juhtidele, liikluskorraldajatele, liikluspolitseile, kui teavitustöö tegijatele.

Noored, populism ja sotsiaalmeedia

Minu kirjakasti potsatas Avatud Eesti Fondi pressiteade, mille avaldas ka delfi. Põhiline tees on, et äärmuslikumad poliitilised parteid on suurparteidest sotsiaalmeedias edukamad inimeste kaasamisel. See on päris oluline väide, mille osas on võimalik teha mitu järeldust. Esiteks, et sotsiaalmeedia õhutab äärmuslikke meeleolusid ja see ei ole ühiskonnale hea. Teiseks, et inimesed on poliitikast huvitatud ning see on hea. Tegelikult võib veel mõningaid oletusi ja järeldusi teha, kuid eelnimetatud on kõige tähenduslikumad.

Kuid alustaks kaugemalt ja räägiks noorte organiseerumisest ja poliitikahuvist laiemalt. Juba mitmeid aastaid on erinevates aruteludes avaldatud muret, et noored ei soovi end enam ühiskondlike organisatsioonidega siduda. Eriti madal huvi on parteidega liitumise vastu. Samuti ei võta noored aktiivselt osa neile pakutavatest aruteludest, mida korraldavad kodanikuühendused ja omavalitsused. See on Euroopas levinud nähtus, mida on tunnistanud nii Lääne-Euroopa kolleegid kui ka rumeenlased ja teised ida-euroopla kolleegid. Kuid kõik tunnistavad üht ja sama – noored on teistmoodi aktiivsed; nad on internetist (sotsiaalmeedia avarustes). Seega on aktiivsus olemas, kuid aktiivsuse avaldumise vormid on muutunud.

Tulles tagasi eelviidatud pressiavalduse juurde, siis mõneti mõjub see targutava näpuväristamisena, et “noored-rumalad, te liigute kehvas seltskonnas”. Justkui äärmuslike liikumiste fännilehel väitlemine on sobimatu ning korrektne on “usaldusväärsete” suurparteide gruppe “laikida”. Delfi pealkirjas on otse öeldud, et sotsiaalmeedia on populismi taimelava. Kuna populismil kui nöhtusel on kehv maik juures, siis mõjub selline väide kohe nõnda, et kuna populism on paha, siis sotsiaalmeedia on ka seetõttu halb. See kõik tekitab segadust, sest tegelikult ei ole elu nii mustvalge ning kui suurparteisid süüdistatakse populismis, siis kes siis tegelikult populist on?

Siinkohal tuleks aga aeg maha võtta ning politoloogid ja demokraatiaeksperdid peaksid laskma rääkida sotsiaalmeedia spetsialistidel. Ilmselt on järeldused üpris lihtsad ja võin mõned oletused ka omalt poolt tuua. Lühiduse mõttes punktidena:

1) suurparteide jaoks pole sotsiaalmeedia dialoogi aken vaid ühesuunaline toru valamaks publik ühepoolse infoga üle;

2) suurparteid tegelevad traditsiooniliste teemadega ning võtavad uusi teemasid suhteliselt ettevaatlikult juurde.

3)  ka traditsiooniliste teemade käsitlemisel on suurparteid ettevaatlikud ja liiga poliitkorrektsed, seepärast etteaimatavad, igavad, NB piiratult uuendusmeelsed (aga innovaatilisus on meil ju moes!)

Noil põhjustel ei suuda suurparteid konkureerida väikeste paindlike riskialtite liikumistega. Samuti saavad opositsioonilised äärmusliikumised otse öelda välja “jah, rahvas, teil on õigus”, sest need liikumised ei pea lugema maksumaksja raja ja nimetama katteallikaid, sest nad pole võimu juures. Kuid ma julgen väita, et see ei ole küll põhjus, miks äärmuslased populaarsust kasvatavad. Vaid hoopis selles, et suurparteid ei kuula ega arutle (vt Reformierakond, Ansip, Ligi, Lang), vaid liiguvad ürgses rütmis ja kõigutamatult oma võimukoridorides.

Seega väide “sotsiaalmeedia on populismi kasvulava” ei pruugi olla sugugi täpne ja isegi kui on, siis tegelikkuses on probleemid mujal. Samamoodi võiks ju julgelt öelda intellektuaalselt huvitava mõtte, et sõnavabadus kui selline on populismi taimelava. Kuid see ei vii meid ju edasi. Kui suurparteid kogu Euroopas (sh Eestis) lähevad edasi oma traditsioonilise kommunikatsioonimudeli ja suhtumisega, siis on täiesti normaalne, et äärmuslased saavad jõudu veel juurde. Kas see on demokraatia normaalsus või haigus, selle üle võivad eksperdid ja poliitikud arutleda, kuid inimesed leiavad lõpuks ikka selle, kes nende huvide eest kõige paremal moel räägib. Parem olgu see sotsiaalmeedias avalik madin, kui põrandaalune terroriorganisatsioon. Mingit ventiili on ju vaja.

Rubriigist “Siga ja kägu”